20 juuli, 2020

R. A. Lafferty - Nor Limestone Islands (The Best of R. A. Lafferty, 2019)

Siit siis saab aimu, kes või mis kõik need vanaaja megaehitused tegelikult valmistas (ja ka Atlantise jms “iidsete tsivilisatsioonide” taga tegutses) - need on ühed humanoidsed olendid, kes tiirutavad Maa kohal hiiglaslike kivihunnikute otsas. Aga meie peame neid kivirahne maalt vaadates pilvedeks, eksole.

Järjekordne mõnusalt süüdimatu lugu ühe väikelinna eluolust - linnavolikogu istungile ilmub üks müügimees, kes pakub imeodava hinna või vahetuskauba eest hiiglaslikku kogust lubjakivi (või kuidas iganes “limestone” tõlkida). Et aga see müügimees pole just kõige libekeelsem tüüp, siis see on kahtlemata kahtlane tehing, ja volikogu saadab ta minema. Küll aga haarab selle tulnukast müügimehe hõlmast noor fotograaf, kes soovib talle pärandatud maale ehitada hiiglaslikku roosat pagood. Fotograaf käib tulnukate juures, kirjutab sellest artikli koos ohtrate huvitavate fotodega, aga jah - seda pole võimalik avaldada, kuna, noh, selliseid kohti ei eksisteeri. Heatahtlikud tulnukad teevad selle pagoodi valmis (nagu nad püramiide jms on ehitanud), aga jällegi - inimesed vaatavad kangekaelselt kõrvale, selmet endale tunnistada sellist artefakti nagu hiiglaslik roosa pagood, mis üleöö on kerkinud.

Jutt on esitatud nii esseelikus kui ka nö süüdimatus jutuvormis; asjad lihtsalt juhtuvad ning mis neist ikka imeks panna, seda siis Ameerika väikelinnade eluolu laadis. Ja noh, omal moel ongi usutav, et kuskil väikekohtades ongi kohalik võim selline ja mitmed veidrad ehitised pealekauba.


Kommentaare ei ole: