Isa satub koos kahe noore pojaga oma lapsepõlvemaale ja - kui ilus on stepp, kui ilus on mets. Pojad nõustuvad, nad on aastaid kuulnud seda isa kiitust lapsepõlve kohta (nähtavasti on tegu linnas elava perega). Aga lapsepõlvemälestused tuletavad meelde ka selle aja, kui oli Teine maailmasõda, ning auul jäi noortest meestest tühjaks, naised töötasid põllul ja näljast polnud pääsu.
Hirmus aeg, sõda on kole, see on senini nüüdseks isaks kasvanud mehel kustumatult meeles. Sellepärast ei tee ta ka poegadele puust mängupüsse!
Et siis selline olukirjeldus kadunud lapsepõlvest ning Teise maailmasõja mõjudest kaugel Kasahhimaal. Kui ma ei eksi, siis märtsiküüditamise käigus saadeti sinna päris palju eestlasi. Muidu niisugune vähe mittemidagiütlev jutt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar