Kolk püüab nalja heita ühe kinnisideega väikese inimese üle ja see kukub välja kuidagi maitsetult.
Et siis mees, kes rõhutab iseendale, kui tavaline ta on, töötab väikelinna valitsuses ametnikuna. Lihtsalt tavaline mees, kes teeb oma tööd ja teeb seda korralikult, aga rohkemaga ta silma ei paista. Otseselt tema ametikohta nagu polegi vaja, aga samas kõik laabub ja nii on siis jäänud.
Ka väljaspool tööelu elab ta oma rutiinset elu; riietub kõige tavalisemalt jne ja et ta vallalise eluviis suurt ei kuluta, sööb ta iga õhtu kohalikus kohvikus õhtusööki. Ja siit saabubki loo konflikt - viimaks keelduvad ettekandjad talle müümast igapäevast lastepraadi. Isegi siis, kui ta seda mõne teise prae nime all telliks. Tavalise mehe elu on nüüd katastroof - kodus ei õnnestu midagi taolist teha ja ka tööelu kannatab stressi tõttu. Viimases hädas hakkab ta tänaval peatama lapsi, et neid endaga sööma kutsuda. Mis muidugi ei lõpe kenasti.
Et siis põhimõtteliselt kirjeldus ühe autistliku (mitte et mul oleks kvalifikatsiooni seda öelda) inimese viisist hoida oma elu rööbastel, mis muidugi üldise arvamuse jaoks on veider. Noh, eks ilukirjanduses ole selliseid “kiiksuga” tegelasi küllaga, aga see tekst on satiirina (võrreldes kasvõi Kõomägi jutuga) kuidagi ebaõnnestunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar