Lugu tulevikust, kus veidra reliktina tegutseb nö pizza kojukanne - mis siis antud tingimustes tähendab toidulätaka toimetamist erinevatele laevadele või objektidele sellesinatses ilmaruumis. Aga … ühtlasi on tegijale oluline, et see pizza peab olema õigesti tehtud, traditsioonide ja retseptide järgi (mitte küll nii radikaalselt, et kiviahjus ja elaval tulel).
Ehk siis kust muretseda tomatid (antud juhul kasvavad need pizzalaevas) või juustu (seda saab planeedilt, kus sealsetelt vee-imetajatelt saab soolast piima ja seejärel siis rohelist juustu), seeni (kõige keerulisemalt kättesaadav komponent), liha ja muid aineid. Kire õige pizza tegemiseks on pärinu laevaomanik oma isalt, kes sellega varem koos pojaga tegeles (ja kes ühel päeval jäi kadunuks) ning traditsioone tuleb hoida - eriti sellises maailmaruumis, kus on pidevalt sõjalisi pingeid. Kuid pizzamees on neutraalne ja tema toimetab kõigile tellimusi. Kuigi … eks teadjatele ole omamoodi sõnumiks seegi, milliseid toiduaineid saab kasutada toidu tegemiseks - kus on küllalt vaba, et pizzamees saaks seal toorainetega toimetada.
Et siis võrreldes antoloogia eelmise tekstiga vähe klassikalisem lugu - jutumull, mis ühtaegu sisaldab konkreetset juhtumit kui ka annab laiema pildi selle ümber. Eks see pizzateema on sellises maailmas enam kui relikt (ja tegu on viimase inimesega, kel sellised oskused ja teadmised), kuid samas lugejatele enamvähem kodune teema. Niiet, omamoodi huvitav visioon tulevikuilmast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar