Sünge või lootusrikas lugu naisest, kes leiab end (unenäos?) metsast, kus talle tuleb vastu nõid, kes paneb ta kehast kasvaja kahe liblikana välja lendama. Aga naine ei tea, kes ta ise õieti on ja ta rändab edasi metsa, kohtab eri muinasjutulikke tegelasi (seda siiski teab, et on kirjutanud lasteraamatuid), kes annavad talle eri nimesid, mis pole siiski päris õiged. Ja ikka edasi ja edasi metsas, kuni hakkavad kauguses paistma mäed, kus kindlasti ootaks teda õige nimi.
Jälle Gossi üks varasemaid avaldatud lugusid, mis samas tundub kuidagi … igati gossilik. Eks seda teksti saaks mitmeti tõlgendada; lihtsaimad oleks vast tervenemine, suremine või eneseleidmise teelolek. Või kõigi nende seguna. Mulle näis see millegipärast omamoodi müütilise teispoolsusse lahkumisena, vabanemine ja lõpuks võimalust eneseleidmiseks. Kui see võimalik on.
Omal moel kuidagi väga lihtsa konstruktsiooniga lugu (kangelane astud situatsioonist situatsiooni, leiab kas liitlasi või peab võitma kedagi), aga samas selline südamesse minev. Eks linnainimesena saab ikka metsast mõelda kui millelegi müstilisele Teisele - niipalju kui seda metsa üldse ka reaalselt alles on, aga enesepetmine on ikka osa minast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar