Kõrvalepõige ehk õuduskirjanduse kanti või nii, kuigi Gossi mitmed tekstid on vast tumedama fantaasia sugemetega. Jutt siis Inglismaal vanas mõisamajas asuvast internaatkoolist, kus pannakse ühte varem kasutamata tuppa koos elama neli tüdrukut. Tüdrukut pole omavahel just kõige soojemates suhetes, aga peale esimesi öid selgub …. et nad kõik näevad unenägusid ühest kaunist mehest, kes neid nii ihaldavalt vaatab ja kõiksugu kauneid sõnu räägib. Unenäod on erinevad, aga kõigil lähevad aina kuumemaks.
Viimaks uurib üks neist maja ajaloost rääkivast raamatust, et tegu on 19. sajandi algul seal peatunud poeediga, kes peale tüli omanikuga sealt lahkub ja seejärel hukkub kuskil Alpides. Aga unenäod ütlevad justkui midagi muud ja kui tüdrukud hakkavad maja lähemalt uurima, siis …
Et siis selline britilik kummituslugu. Raamjutustuseks on samade tegelaste külaskäik oma endisse kooli aastaid hiljem - elus on nad päris hästi hakkama saanud, kas siis abielu või eneseteostuse läbi; elukogemused ja armastused on nii ja naa. Eks see tekst ole ka veidi emantsipatsioonist - kuidas naistena 20. sajandi esimeses pooles enamat saavutada kui see traditsiooniliselt on võimalik olnud. Pole just Gossi tippteos (või noh, minu teetass), aga järjekordne näide heast stiilitajust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar