Järjelugu loole “Miss Emily Gray” - siingi pole peategelaseks Gray ise, vaid grupp tütarlapsi, kes ühel suvel otsustavad ajalehekuulutuse peale minna nõiaks õppima. Sarnaselt eelnevale Gray loole, pidin sedagi teksti lugema kaks korda, et õieti pihta saada, mis seal täpsemalt juhtub - ja kes seal õieti jutustab, kust tuleb see meie-vaatepunkt.
Paistab, et Gossile meeldib selline 19. sajandi lõpp olustik, milles tegutsevad noored neiud (näiteks ta romaanitriloogia paigutub sellesse ajajärku). Igatahes selles loos on ta kokku pannud viis tüdrukut - kolm neist keskklassist või kõrgemalt, üks “poor white trash” ja üks orjade järeltulija, kel pole veel õigusi valgete ühiskonna hüvedele (näiteks siis raamatukogu kasutamine). Ja siis on Emily Gray, kes pakub neile oma ülesannetega hoopis uusi vaatenurkasid enese leidmiseks. Lugu pole samas mingi liikumine parema ja helgema tuleviku suunas, kuivõrd tekstis aset leidev tragöödia lööb mõnedki eluplaanid sassi (mis muidugi annaks võimaluse jätkata Emily Gray tegemistega). Sarnaselt kogumiku mitmele teisele loole, on siingi vaatepunkt nii minevikus (kuidas need neiud Gray juures õppima asusid) kui ka olevikus (kui nüüd kaks täiskasvanud naist kokku saavad ja kogemusi jagavad - kuidas need nõiaõpingud nende senist elu õieti mõjutasid).
Võibolla minu jaoks on see tekst keeratud kuidagi liialt keeruliseks jutustamiseks, või liialt ambitsioonikalt kokku segatud; see juhtum oleks tõesti pigem pikemat vormi väärt kui niisugune lühijutt. Näis, kas siin raamatus on veel kohtumist Emily Grayga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar