Lugu Philippast, kes rändab tagasi otsima lapsepõlve juuri. Ta ema oli lastekirjanik ning kirjutas raamatuid tüdrukust nimega Pip, kes sattus haldjamaale seiklema. Peale ema lahkumist ja tema raamatute unustusehõlma vajumist andis Philippa intervjuu, mille järel inimesed idenfitseerisid teda selle Pipiga.
Ja nii siis Philippa meenutab, millistes oludes ema neid lugusid kirjutas ja kuidas nende vaene elu neis raamatutes omamoodi kajastus. Või millised nende traumad kandusid üle tegelastele. Või millised unistused jäidki haldjamaale ning jäid elus teostamata.
Eks see omamoodi lapsepõlvetraumakirjandus ole - millised valikud ja millise hinnaga. Ja noh, kas täiskasvanud Philippa teeb raha nimel just kõige õigemaid otsuseid. Omamoodi kurb lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar