Lugu Melusinest, kes oli merekuninga tütar ja kes armus tormi käest päästetud printsi. Merekuninga tütar pöördus merenõia poole, et see aitaks tal inimeseks saada ja nii võimaluse oma armastatuga koos olla. Merenõid aitaski tal saba asemel jalad saada - vahetuskaubaks merekuninga tütre imeilusa hääl (tütar ei saanud seda maa peal niiehknaa kasutada). Tütar sai jalad (mis küll ei kandnud teda), sai printsi, sai armastuse, nimeks anti Melusine.
Nüüd on Melusine lesk-kuninganna, teda kantakse iga päev mere äärde, kus ta saab omaette teda külastava merenõiaga suhelda. Melusinel on nüüd inimese eluiga, mis on palju lühem kui mereolenditel - aga kas ta kahetseb seda? Ja merenõid, kel oli vaja merekuninga tütre häält, kas tema kahetseb, et ei saanud oma armastatut, ent sai võimsaimaks nõiaks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar