Kuidagi keskpärane memuaristika, mille eesmärgiks paistis olevat, et autor kirjutaks võimalikult kõikehõlmavalt, aga selle pealt (eks küsimus muidugi mahuski) ei lähe õieti kuhugi sügavamalt sisse. No vast saab mingil määral pildi Märka lapsepõlves kogetud kokkupuudetest raamatute kui sellisega ja eks suurem rõhk ole ka Tartu NAKi arenguga üheksakümnendatel ja nullindatel. Muu jääb kuidagi ülevaatlikuks loeteluks, millest midagi võiks omapoolselt juurde aimata.
Aga ehk oligi autoril plaan kõik ühe hooga kirja saada ja et midagi õieti märkimata ei jääks. Ja kui tõepärane on õieti Märka tõdemus, et lugemisele ei saa silmi raisata - või on see ehk mingi isiklik huumor (teadupärast koostavat Märka vist paar viimast aastakümmet eesti huumori antoloogiat - vähemalt nii on ta väitnud; ja eks lugemata on seda vast päris keeruline teha).
Ent jah, kui muidu on Märka tuntud humoristi, luuletaja ja ajakirjanikuna (nüüd ka lasteraamatu avaldanud), siis mälestuste kirjutamine on tema puhul … kuidagi harjumatult tasakaalukas (eks see tekitas mõningast võõristust ka esimese memuaari puhul). Seda enam, et enamjuhul on tegemist nö kultuuriloolise klatšiga, mitte just kirjandusloolise või esseistliku käsitlusega. Tõsi, näha on, et raamat jaguneb mitmeks alateemaks, mis sai vast enne kirjatöö kätte asumist strateegiana paika pandud.
Ennekõike on see raamat Tartu NAKi kirjanduslukku kirjutamise katse. Et millega nad õieti tegelesid ja millist alternatiivset elu elati Tartu Kirjanduse majas. Eks see seltskonnaelu oli ja kui palju selle juurest on õieti tänaseks eesti kirjanduslukku jäänud, no pigem on see seal marginaalne nähtus (jajah, kes on sealt õieti “karjamaale” jõudnud, kaanonisse saanud? Aga eks see ole maitse asi).
Raamatu sain bussijaama reisilugemise riiulist, mistõttu võib küll rõõmustada, et selline asi olemas on ja niisugune valik kätte sattus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar