Noore autori vanainimeselik (no võibolla on see põhjustatud selle ajakirja eelmistest tekstidest) versioon Aadama ja Eeva patust nõukogude aja alguse tingimustes, seda siis etendatuna noorte laste poolt.
Kui noorematelt autoritelt ootaks üldiselt midagi sellist nagu on siin ajakirjas hiljuti pakkunud Teinfeldt-Grins, Karlson või Klemet, siis Tšaškin on pigem ühes voolusängis Aalmanni looga, aga vähe krüptilisem ja mütoloogiaga ülekoormatum, kui nii võib öelda. Huvitav, et selline ajajärk (Aalmannil küll oluliselt hilisem nõukogude periood) niisuguseid noori autoreid niimoodi mõtteainest pakub, iseenesest on see … lõputult lokkava memuaristika pärusmaa (ka siin tekstis on oluline küüditamine - üks põletatud talu ja küüditamise tõttu kaotatud isa kujund; aga eks seda saab ka võtta Aadama-Eeva mütoloogia võtmes).
Aga noh, eks näis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar