Märka on teadagi mitmekülgne autor - kirjutab nii ilukirjandust, ajaleheartikleid kui uurimusi. Selle taustal on ta nüüd käsile võtnud hoopis memuaristika ehk jagab meile oma nooruse lugu - kuidas ta kaheksakümnendatel nõukogude armeest eemale hoidis, selleks püüdes hullumajast küllalt tõhusaid pabereid saada (mis küll ei rikuks ülejäänud elu ära). Raamatu pealkirjas on küll justkui juttu aastast hullumajas, kuid kogu raamatus on reaalselt hullumajas olemist kirjeldatud vähem kui kolmandiku kogu tekstist. Ülejäänu on Märka meenutused tolle aja oludest (nagu seda koges tollal 17-19-aastane noormees), mis on täiendatud ohtrate iseloomustavate tsitaatidega tollasest meediast (on ka mõned erakirjad).
Kui ilukirjanduse puhul võib Märkat pidada satiirikuks ja pullivennaks, siis memuaaride puhul on ta hoopis vaoshoitum ja soliidsemagi stiiliga. Nii saame ülevaate, milline oli sel ajal elu Saue ja Keila kandis, algaja punkari seiklused Tallinnas ning need mõned kuud Tartu tudengielu, kui autor oli EPAs üliõpilaseks. Kõike saadab see omal moel paaniline (ja arusaadav) mõte, et kuidas ometi nõukogude armeed vältida - mille tulemusena Märka peale ülikoolist välja viskamist varjas end Harjumaal vanaema majas. See periood oli üsna sissepoole elatud aeg - mõned joomised, haige vanaema eest hoolitsemine, rohke raadiokuulamine ja raamatute lugemine. Mis siis kujundas Märka selliseks nagu ta on.
Ehk raamatu puhul ongi veidi harjumatu see, et kui Märka ilukirjanduse puhul oled harjunud mitmesuguse naljaviskamisega, siis memuaarid on tõsised ja omal moel vanainimeselikud - kuid eks selline lähenemine võikski anda tõepärase pildi tollasest eluolust, ajast, mis eelnes 1987. aastast alanud muudatustele.
“Ma ise astusin komsomoli 8. klassis ainult selle laagri pärast ja arvan, et umbes 75% mu tuttavatest samuti.Oli muidugi neidki, kes üldse ei astunud. Kunagi ei saa kõigist peoloomi.” (lk 49)
“Ükskord igapäevasel õuesviibimisel palus Pääsküla mees, et ma sanitaride tähelepanu natukeseks enda peale tõmbaksin. Seda kasutades ronis ta osavalt üle plangu, ja oligi läinud. Tagasi Pääskülla, nagu hiljem selgus. Sest juba paari päeva pärast toodi ärakaranu taas meie palatisse. Naabrid kutsusid kiirabi, sest ta mängis nende lastega. Fakt, et lastega mängimise eest hullumajja pannakse, hämmastas mind ääretult. Oleks ta olnud veel mingi kommionu või pedofiil. Aga otse vastupidi, oma jutu järgi ajas ta neid kirvega taga. Lihtsalt nalja pärast, et mängule seiklusrikkust lisada. Tegu oli ju tõesti haruldaselt huumorilembese ja leidliku indiviidiga.” (lk 86)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar