Kuidagi heinsaarehõnguline lugu perekonnast, kel on eriline isa. Või no kas just eriline, aga teistsugune. Mees, kes otsib asju, näiteks endistelt prügiväljadelt, mis nüüdseks rohuvaibaga kaetud. Mitte et kodu toodud asjadega midagi just teha oleks, aga noh, ehk läheb vaja. Või noh, asi ise.
Lõpuks sai emal hing täis ning isa oma asjadega kolis minema. Eks pojad ja tütar olid algul segaduses ja tundsid puudust isast, aga kui kuskil avalikus kohas puutud kokku sellise prügikolliga, siis … vägagi piinlik on. Aga ikkagi, isa. Aastad mööduvad, lapsed alustavad iseseisvat elu, aga isa … ilmub taas pildile ja hakkab neile oma varandust tassima; vahel kord nädalas, vahel iga päev.
Et selline kummaline lugu, ühelt poolt hakkab nagu heinsaarelikuks müstikaks kiskuma, siis aga naaseb vadilikele radadele. Mingil moel võiks öelda, et kui Heinsaar hakkab kokkupuutes müstilisema maailmaga seal edasi liikuma, siis Vadi hakkab selles korda looma, saamaks müstilisema poolega hakkama. Mitte et üks lähenemine oleks parem kui teine, eks. Nii ka selles loos võtab minajutustajast poeg kätte ja korraldab viimaks … isa paika. On see siis hea lahendus või siis mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar