See romaan pigem kirjeldab maailma kui et esitab konflikti - muidugi, siin on küllaga peategelasele juhtuvaid ja üldisemaid mikrokonflikte, aga pole just ühest makrokonflikti, millega siis kõik kokku siduda. Et Jeebus ja tema üleskasvamine võimalikuks liidriks … see on pigem nagu sissejuhatus. Kuid pole kuulnud, et raamatule võiks järge oodata - muidugi, kas midagi sellist üldse peakski, võibolla nende paarisaja leheküljega saigi autor enda jaoks kõik öeldud (kuivõrd tegu kogenud tõlkijaga, siis arvatavalt on talle romaanide köögipool üsnagi tuttav). (Ja eks teatavasti on aastakümneid tagasi ka Habicht mõndagi ilukirjanduslikku avaldanud.)
Niisiis, maailm on selline, et kliimakatastroofi (või kuidas seda keegi endale kirjeldakski) ei suudetud ära hoida. Oluline osa selles, et taastuvenergia tootmine oli lihtsalt sedavõrd … kallis ja keskkonda kurnav (näiteks see nanokilede värk). Toimus veepinna tõus, suur rahvaste liikumine ja senise ühiskonna/maailmakorra kokkuvarisemine. Rahvaarv on peale seda kõvasti vähenenud ja suured rahvuslikud küsimused oma tähtsuse kaotanud. Küll aga tõstavad pead taas religioossed rühmitused.
Nii on siin Eesti aladel mitmeid külasid ja linnu, mis tegutsevad erineva edukusega selles uues maailmas. Peategelase Jeebuse küla on kahtlemata üks edukamaid või ka edumeelsemaid ellujäämises; seda suuresti tänu Jeebuse traditsioonidega perekonnale. Eriliste võimetega vanaisa on kui omamoodi patriarh, temale kuuletuvad järglased oma perekondadega; Jeebus on siin 15-aastane lapselaps, kel paistab olevat erilisemaid võimeid - sest elu pole mingi lihtne … värk, siin maailmas on vägagi hinnas ka nö paranormaalsed võimed. Kuid mis täpsemalt Jeebusel varjus on, ei tea õieti tema ega teisedki targad. Aga midagi on, selles ollakse kindlad.
Kasutatakse möödunud ajastu tehnikat, mida on siis kohandatud uuema aja tarbeks. Seetõttu on oluline transpordivahendite jaoks ise kütuse tootmine - nö silost (kuigi vähemal määral leitakse ka vanemast ajast bensiini vms). Loomastik on suures osas hävinenud, mõnes kohas on küll sigasid, mõnes lambaid või lehmi. Aga pole kiskjaid, hävinud on linnud (kui nüüd õigesti mäletan), kadunud on isegi koerad ja kassid (kuigi ehk äkki kuskil lõuna pool on neid veel alles). Oluline on niisiis putitamisoskused: kuivõrd ise pole võimalik tööstustoodangut teha (kuigi - Eesti aladelgi on miski kütuse- ja määrdetehas). Tõsi, romaani üks kandev idee ongi nö progressiivsete jõudude ühendamine, et oleks jõudu üheskoos toota (nt hakata linast riiet tegema - ühed kasvatavad põllul linataimi, teised tegelevad edasi, kolmandad siis valmistavad riiet). Loogiline on bartertehingud, mitmel pool kasutatakse raha ekvivalenti, kuid pole midagi ühtset laiemaks tarbeks.
Jeebusega seotud aladel on mingi veider … hõimkondlik, koguni Taara-usku elukord - tõsi küll, seda jäljendatakse kuidagi pimesi (instinktiivselt?), mitte ajaloolisest järjepidevusest lähtuvalt. Aga sama hästi on levinud ristiusust lähtuvad rühmitused, lõuna poolt rändavad siia islamiusulised; siia on varasemast pidama jäänud teistest rassidest inimesed oma uskumustega - kes siis moodustavad oma enklaave (nt hiinlased) või sulanduvad teiste kohalikega (rass pole oluline, nii on ka hiinlaste hulgas nö valgenahalisi). Kas siin just kaasaegset eesti keelt räägitakse, ei oskagi öelda; kasutusel on küll varasemast ajast õppevahendeid (sest võimalik on kasutada taastatud arvuteid), aga üsna mõistmatu on varasem kogemus nö rahvuslikul või kultuurilisel tasandil. Aga nagu öeldud, vähemalt Jeebuse kandis on ikkagi miskilaadne maausk esikohal (peategelase ema on küll ristiusku, sellest siis niisugune nimi - kuigi nimel võiks olla veel üks tähendus).
Siinne maailm elab pidevas konfliktis - kas kogukondade vaheline või siis linnades ülemvõimu pärast või siis idast või lõunast lähtuv rööv- või vallutusretked. Selge see, et ressursside valdamine. Eks selle romaani teine kandev idee ongi, kuidas nö edumeelsemad jõud saaksid omavahel ühendatud - või siis vanduda alla religioossetele või pseudovasakpoolsetele jõududele.
Nagu (võiks) näha, on raamatu kirjeldatud maailm küllaltki masendav (või noh, kuidas kellelegi postapo-teema istub). Aga … mis veel peale maailma kirjelduse? Aasta jooksul kasvab ja muutub Jeebus mitmele kogukonnale oluliseks figuuriks. Aga see mõjub justkui sissejuhatusena, ehk päris pika sissejuhatusena (kuskil alates kolmandast peatükist hakkas tunduma, et vahel käib tõsine “info dump”, vahel sellele vastukaaluks Jeebuse mõndade eluhetkede detailsem kirjeldus; see läheb nagu tasakaalust välja). Või romaanile ongi seatud ülesandeks kirjeldada üht võimalikku tulevikustsenaariumi, sellest hetke läbilõiget, mille järel võivad asjad areneda kas paremaks või halvemaks? Ei oskagi enda jaoks sellele õiget vastust leida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar