Raamatu nimiloost pärineb ehk ka kaaneillustratsioon. Nagu eelmiste lugude puhul, nii ka siin muistne maailm, aga vast natuke teistsugusest puust (ja miks elekter siis ikkagi pealkirjas … no eks see selgu epiloogis).
Lugu siis armastajapaarist (Vihavald on päris kummaline valik, Rahe nimekuju meenutab veidi seda külavanem Raaket), kelle küla ründavad soerdid. Nende elajate eripäraks on pikk piitsalik keel, mis on tapvalt mürgine. Rünnaku puhkedes saadetakse naised, lapsed ja vanurid soosaarele varjupaika; mehed jäävad soerditega võitlema. Peale madinat võetakse ühendust esivanemate vaimudega ja mis selgub - Kõuemanaja, ammuste aegade õudus, on naasmas ja nõuab inimohvrit. Või muidu.
Või muidu ongi soerditel kaval plaan - kuid sellest saab teada Rahe, kes teeb kaupa ühe soosaare ümber ujuva näkiga (vastutasuks nõuab see Rahelt platsentat, et end tugevamaks turgutada). Vihavald aga ootab ellujäänute soerdite uut rünnakut.
Muidu puhas muinasfantaasia saab loo epiloogis teaduslik fantastika lisamõõtme, mis otseselt pole just vajalik, aga noh, lisab värvi. Tekst on vähe “realistlikum” kui kogumiku eelmised kaks teksti - kuivõrd pole siin sellist paralleelühiskonda nagu näiteks haldjad. Ehk veidi lähedane Tuuli Tolmovi hiljutisele triloogiale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar