Säde ja Aulembi seiklused jõuavad lõpule ning kuigi suurele murele leitakse justkui lahendus, tuleb tegelastel selle nimel ränka hinda maksta - ja nagu sai öeldud eelmiste osade puhul, siis Tolmov oma tegelasi ei poputa ning kui mingi jama juhtub, siis nad ka võivad surma saada (nojah, nüüdsest üks tegelane ongi Surm ise). Ja tegelased pole üliinimesed, nad teevad vigu, mil võivad olla vägagi halvad tagajärjed (et siis … Aulemb).
Seda triloogiat (varem siis “Neetud taevakivi” (2019) ja “Põhja Nõid” (2021)) iseloomustab seegi, et ega siin miskit unistamise või pikalt seletamist ole. Tegevus paneb muudkui edasi, vahel niimoodi, et ei saagi täpsemalt aru, kas ollakse nüüd Saaremaal või kuskil mujal. Ses suhtes võinuks kogu triloogia rahulikult poole mahukam olla, et panna juurde kõiksugu infot ja tundeid - aga autor sai kõik tehtud kolme 300 leheküljelise romaaniga. Minu meelest on see igati märkimisväärne ja ökonoomne. Kuigi tekst on vast YA kirjandus (mida ma üldiselt väldin), siis samas … ikkagi ka põnev fantaasiakirjandus, pealegi muistse Eesti ja Põhjala ainetel (nagu autor tunnistab, on ta siin kasutanud mitmeid vabadusi, sest sellest ajast jne ei teata suurt midagi - eks sellega harjus juba esimese romaani puhul).
Kui nüüd sisust midagigi rääkida … eelmise osa superkäkk, mille tagajärjel surnud said vabamalt elavate ilma, muudab olukorra ikka päris hulluks ja rahvastikku hõrendavaks. Aga sellele lisaks käivad merel skandinaavia röövsalgad, mis võtavad viimast enne talve. Maaema jätkab üha hävitavamate maavärinatega ning Põhja Nõid … tema surma ihkab korraga Surm, kellega (või millega) on Säde pea igal ööl unedes koos. Sädele tehaksegi ülesandeks tappa võimas (ja surematu) nõid. Kui Põhja Nõid tagasi ilmub, oleks tal justkui mingi plaan, aga millest ta ei räägi (Maaema kuuleb!) ja mis võib viia muidugi veel hullema kobarkäkini. Nagu senistest haldjatest ja muudest olenditest veel küllalt pole, siis need uued elavate ilma eksinud surnud on ööpimeduses ikka päris massimõrvarlik nuhtlus - ja ööd on nüüd pikad.
Tegelikult muidugi on võimalus, kuidas Maaema peatada. Aga selle saavutamiseks (või õigemini proovimiseks) tuleks ikka ülimalt kõva hinda maksta - mitte ainult Aulembil ja tema seltskonnal, vaid asja oleks seotud kogu inimkond. Üha enam hakkab painama küsimus, kuidas üldse maagia inimeste ilma sattus; ausalt öeldes jäi see mulle selgusetuks ka raamatu lõpus (muidugi, eks võisin ka mitte matsu välja jagada).
Ühesõnaga, Säde ja Aulemb peavad Taevakivini tagasijõudmiseks läbi käima õige mitmetes ilmades. Ja nende senised kaaslased … mõni jääb ellu, mõni nii mitte väga.
Aga jah, lugemine lippab ludinal (no eks siin on kasutatud ka mõnevõrra sõbralikumalt kirjasuurust) ning head meelelahutust pole kunagi liiga palju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar