Oh, minu esimene romantasy ja järjekordne cozy fantasy, mis seekord maitseb ka õige mõnusalt. Ühtlasi kolmas Kingfisheri raamat ja tundub, et ei jää lähiajal mitte viimaseks (sest sellest maailmast on veel duoloogia ja tetraloogia ning järgmisel aastal ilmuvat viimaks sellele romaanile järg?). Igal juhul, paistab, et siin tuleb lugemisega hoolikalt doseerida, vältimaks üleküllastumist romantikast ja keskealistest kangelannadest (nojah, tegelt paistab nii mõnigi neist romaanidest olevat kväärkirjandus).
Mis selle romaani erilisemaks teeb, et üldiselt püüan vältida igasugust romantikat (või siis lugeda midagi täiesti raju nagu Cartland) ja eks siingi on mitmel puhul, noh, veidi lääge tunne. Aga samas … see on justkui raamat, mille puhul võiks öelda, et see on soovitatav alates 35. eluaastast, lähtudes peategelasest Hallast ja tema elukogemusest (muidugi, see on Kingfisher, teda loevad nooremadki). Ja noh, tema maailma-avastamine, selle eri tahkudes - mis teeb romaani vaimukaks ja helgeks ja ka tumedaks; eks meil kõigil ole minevik, kus erinevate mälestuste sekka segunevad erinevad valud: Hallal küll peamiselt kannatused.
Nii võiks mõelda, et kas lugejaskond võiks olla eelkõige elu näinud naised … aga see on Kingfisher, tema ongi ju enamasti vaimukas ja inimlik ning ära ole lugejana tuim, eksole. Ning Sarkise kujutelmad ühest ilusast naisekehast on küll midagi sellist, millele võib julgelt allkirja anda.
Ahjaa, süžee on umbes selline, et keskealine lesk saab päranduse oma vanemalt hõimlaselt, kelle eest ta hoolitses peale lesestumist (sest noh, ega naisel variante just palju polnud). Päranduse sellisest pärimisest ei taha midagi kuulda lese teised hõimlased - nad otsustavad raha kätte saamiseks Halla naita järgmise hõimlasega (kelle ülesandeks oleks ka järglase sepitsemine). Naine pole sellest kuidagi vaimustunud ning seetõttu tuppa lukustatud Halla eelistaks kasvõi suremist niisugusele abielule - viimases hädas otsustab ta viskuda toast leitud vanale mõõgale (sest ekstravagantne pärandaja oli eripäraste esemete kollektsionäär, vanamehe terve maja on täis erinevaid veidraid artefakte; rääkimata röökivast papagoist). Kuid mõõka tupest välja tõmmates … ilmub sinise tule pahvakaga ta ette võimas sõdalane Sarkis - mees, kes teenib selle mõõga omanikku (nüüd idenfitseeritav Hallana) kuni selle surmani (ja Sarkis on tegutsenud nii mõnedki aastasajad). Üllatus on mõlemapoolne …
Väga tore lugemine; kohalike raamatupoodides on õnneks saadav paladiinide tetraloogia (ka siinses teoses on paladiinidel oma väike roll kanda). Vast ei saa mainimata jätta, et konservatiivsema ellusuhtumisega lugejal vast tõesti pole seda huvitav lugeda, sest noh, tekst pole just mustvalge tuimkirjandus.
Igal juhul, selline mõnus lugemine ja kui palju on siit veel avastada (sest duoloogias paistab üldse tegu olevat aurupungilike nähtustega; ja muidugi see Valge Roti religioon, ja see veider mäestik oma olenditega).
“Great god, it made no sense! Insomuch as Sarkis had a type, it was bold women who knew what they wanted. Halla was the farthest thing from bold, and not only did she not know what she wanted, she had an ability to make other people in the room start to question what they wanted.” (lk 143)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar