Sellised muinasjuttude ümbertõlgendused mulle ikka väga meeldivad - muidugi juhul, kui need on vaimukalt teostatud. Eks sellega kaasneb see, et üldjuhul pole need enam lastele etteloetavad (erandiks näiteks Rummo “Kokku kolm juttu” - muidugi, mis erandist saab juttu olla, kui tegu ongi lastekirjandusega). Kui veidi järele mõelda, siis on üpriski erinev see, kuidas vastu võtta muinasjuttude või siis müütide tõlgendused - muinasjuttude puhul on oluline vast see, et nendega oled kokku puutunud enamvähem lapseeast alates ning neid kogenud nii loetu kui nähtuna, samas müüte igapäevaselt just ei kohta (või siis ei suuda neid destilleerida äratuntavalt jutustatud lugude hulgast).
See lugu on töötlus “Okasroosikese” ainetel. Peategelase rolli on seekord tõusnud nõid, kes põhjustab Okasroosikese une. Sest Okasroosike on tegelikult … ilus laps küll, aga … aga … Ja siis on muidugi rüütel, kes viimaks tõttab päästma printsessi. Ühesõnaga, kokku moodustub paras õudus, aga armas on ka.
Ühesõnaga, kokku on see üsna kammerlik tekst, kus nõid peab tegelema selle rüütliga, kes on lugenud juttu printsessist, kes magab oma pikka und ja ootab päästjat. Ei nõid ega rüütel ole mingid kangelased, pigem õige traumeeritud inimesed (nõia puhul tuleks küll rääkida libakonnast), kes leiavad teatud üksteisemõistmist. Aga rüütel peab päästma printsessi ja nõid ei tohi lasta sel juhtuda, nii see tekst oma konflikti poole tüürib. Ja no muidugi see … Okasroosike (eks vihjeks võiks olla Gaimani versioon Lumivalgekesest). Nagu öeldud, ühelt poolt paras horror, aga teisalt hingeminev tekst.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar