Antud Raamatut lugesid mu ema ja isa mulle ette ja ette ja ette, sest see oli mu lemmik ajal, kui ma ise veel lugeda ei osanud ning seega alla 5 aasta vana olin.
"Volks. Volks. Vunt. Vunt. Jälitas kitsekest
hunt. HUNT!" on mul nende mõlema häältega ajusse kulunud. Nii õige, nii armas, nii imeline.
Tõsi, mul on väga vähe mälestusi teistest luuletustest kui Halli Kitsetalle lugudest. Jah, eks ma lugesin neid enne ka, lugesin praegu üle ja tuttavad tulid ette ainult "Kanapoeg läks Kaagamaale" ja "Kes märkas" ehk süžeega lood. Need, kus juhtus a ja siis b ja siis c mingis loogilises järjekorras ja tugevad tunded olid mängus. Nii hirmsasti tahtis kanapog Kaagamaale! Nii hirmus oli, et põrnikalaps oli uppumas ja väikesed vutid kadusid ära!
Aga no Halli Kitsekese lood olid klass omaette, neist kõvasti-kõvasti üle.
Kui ma nüüd vaatan, mida Emma Moškovskaja tegi rütmide, riimide ja proosa- ning värsiteksti vaheldamisega, kõlaliste, pea muusikas esinevatega sarnaste refrääniliste korduste ja eri luuletuste vahel jooksva katkematu süžeeliiniga, ütleksin peaaegu, et krt, kogu oma luulekeele olen temalt saanud.
Allaviiesena kogetu.
Samas tema lühiluuletused ei erutanud mus midagi, neid ei mäleta ja nende mõju ma ka ei tähelda.
Aga luulekeel luulekeeleks - võimsam mõju oli tegelasel.
Mina olengi Hall Kitseke.
Ise panustaksin küll sellele, et ma olin selline laps, selline inimene juba enne ja mind valdas temast kuulates Suur Äratundmine.
Aga ei saa ka välistada võimalust, et Hall Kitseke avaldas mulle säärast mõju, et muutusingi tema moodi isikuks.
Ta armastab lugusid jutustada - ilmatu hulk loomi pakub, mida ta võiks teha, et hundi eest pakku pääseda, aga tema ei oska end ei ussi moodi krussi kerida ega puu otsa pageda nagu orav, ei võta hunti sarvede otsa, ei poe maa sisse urgu - aga karu koopas sedasi lugusid jutustada, et hunt jääb kuulama ja "süüa-juua ta unustas sedagi, ega söönudki ära kedagi" - see oli Hallile Kitsekesele nii lihtne ja selge, et polnud üldse muret.
Ta on üliempaatiline. Kui on külm ja ta paneb pluusi selga, hakkab muretsema, et pluusil on külm, ja paneb pluusi peale jaki. "Aga jakil hakkab külm!" muretseb ta siis ja paneb aga uusi rõivaid edasi selga, kuni kukub vatiteki all kokku ja ei lähegi talvisesse metsa.
Tal on hinges kohad nii vaikusele kui oja kuulamisele, nii valgusele kui elevandile - ja tal on ka sõber.
Sõber Eeslipoiss on hästi normaalne ja põhiliselt väljendub see selles, et ta on üsna mölaklik. Isekas, laisk ja poeesiale pime. Aga ikkagi sõber! Aww!
Kogu narratiiv viimse kui detailini on mulle tuttav, sest ma ise elan sellist elu.
Ja Hall Kitseke olen mina ja temast lugeda ses imelises värsikeeles on jumalik tunne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar