Algul mõtlesin, et vast selle aasta Loomingu Raamatukogu kõige keerulisem lugemiskogemus, aga siis meenus Vilikovsky “Sulelumi” ja miks mitte ka Venturini “Täditütred”. Kuid see tekst on muidugi omamoodi.
Kui kuidagi lühidalt kokku võtta, siis see on ühe joodikust töötu boheemi uitlemine nõukogude Leedus, seda eelkõige Vilniuses. Ja tema üürike armulugu ühe kunstihuvilisega, mis jätab mõlemasse kustumatu jälje: “mis küll võinuks olla?” (arvatavasti natuke pikem üürike armulugu, aga no kui katkes nii ootamatult).
Pikk sissejuhatus ja armulugu on nagu on, minu jaoks hakkas see raamat tõeliselt kaasakiskuvaks muutuma teose teises pooles - kui peategelane satub hullumajja viinaravile, seejärel paranduslikku kolooniasse (või kuidas seda vanglat nimetadagi), veider road trip Valgevenest Krimmi ja tagasi Vilniusse, viimane kohtumine selle tõelise armastatuga ning hilisem säilmete ümbermatmine. Ehk siis armuloole järgnenud seitse ja rohkem aastat üpris karmi elukäiku, mida autor lahendab üha sügavamale teadvuse sohu langedes; mida lehekülg edasi, seda hullemaks läheb. Valus ja pagana lummav ning ühtlasi milline traagiline pilt hakkab moodustuma naise elust (võib muidugi mõelda, millised vaimsed probleemid tal olla võisid … ja kuidas ta vanemad neid lahendada püüdsid). See kõik on üks valus lugemine, sugugi mitte peategelast idealiseeriv või õigustav, ta on ikka parajalt oma tungide ja alkoholi ori.
Kõik kokku moodustab see üsna veidra supi, mis ei ole meeldiv ega maitsev, aga kaasakiskuv (ja mis sõna küll peaks siia lisama, mis kirjeldaks õigesti seda olekut?). Kui eelmine aasta ilmus siin sarjas Inga Gaile väga hea “Ilusad”, siis … palun igal aastal mõnd tõlget leedu või läti kirjandusest.
“Mille kuradi pärast ma kõike seda räägin? Keda ma lollitan? Lõpeb ju kõik jällegi lõhkuva pea ja värisevate kätega! Joodikute muinasjutud tuleks ilmselt liigitada loomalugude juurde - mõlemad algavad lustliku hirnumise, klähvimise, näugumisega, aga lõpevad määgimise, avaneva maapinna, jäleda haisu, hammaste kiristamise ja põrguleekidega. Caput mortuum, jah, pealuu, purjus metslooma pealuu…. Ja loomamuinasjutte armastavad lapsed ju eriti…. õnnelikud inimesed elavad õnnelikult ja pajatavad muinasjutte kohutavatest asjadest… milleks? Rääkigu juba parem imemuinasjutte, Araabia või Kaukaasia omi, need lõpevad alati õnnelikult ja rõõmsameelselt: ja siis pugesid nad mõlemad teki alla, kustutasid tule ja jõudsid täiuse tippu - vat milline vormel! Aga kas nad siis enne teki alla pugemist veini ei joonud? Araablased? Veini? Eh…” (lk 152)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar