Jutuvõistluse võiduloo lugemise järel olin rahul, et alustasin kogumiku lugemist otsast alguse poole, muidu poleks see tekst vast nii esile kerkinud - kahtlemata kõige ilukirjanduslikum lugu siin loetud tekstidest, umbes nagu täiskasvanu noorte seas. Kui teised lood rõhuvad energiale, siis see on pigem filosoofilisem, arutledes rohkem üldinimlike või ka ajatute küsimuste üle, ulmeline külg on pigem butafooriaks, võimendajaks.
Eks seetõttu on vast arusaadav, miks žürii punktide järgi on tekstil sedavõrd veenev võit. Ma ise just sellist lugemisvara tihti ei valiks, aga tunnustada tuleb autori karakteriloomet ning jaapani klassikalise kultuuri käsitlemist.
“Samurai tõstis tassi huultele, laskmata end kiirustada. Esmalt hingas ta sisse aroomi - see oli magus, karge ja sügav, nagu kevadine tuul, mis libiseb läbi mägede. Ta rüüpas. Tee maitses korraga nii ergutavalt kui lohutavalt, kandes endas soojust, mis voolas läbi tema veresoonte südamesse. Selle esmased noodid olid värsked ja elavad, kandes vihjeid noortest värsketest teelehtedest ja mahedast aurust. Seejärel muutus see sügavamaks - kandes magusate puuviljade varjundeid, mida ta polnud osanud oodata. Lõpuks tuli peen mõrkjas järelmaik, nagu vihje mineviku varjudele, mis kunagi olid, kuid mida ei saanud enam tagasi tuua.” (lk 17)
“Ilu saab eksisteerida vaid siis, kui see võib hääbuda. See on elu loomulik kulg - sünd, õitsemine ja paratamatu lõpp. Ilu ei ole midagi, mida saab aheldada või paigale sundida. See on hetk, viiv - seda tuleb kogeda, mitte omada. Teie meister eksis - ilu ei saa kesta igavesti. Ilu peab voolama nagu vesi, mitte tarduma jääks, mis on unustanud, kuidas edasi minna.” (lk 35)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar