“Rose Miler aimas halba. Ta tõukas teenijanna eest ära ja jooksis üles Andri tuppa. Ta leidis Andri koos Elisega voodis amelemas ning jooksis nuttes minema.
“Kes see naine oli?” küsis Elise.
“Üks õnnetu hing,” vastas Andri.
“Keegi sinu kallim või?” kartis Elise.
“Ära nüüd ärritu. Ta on pigem sõber kui kallim.”
Elise mõtles viivu ja ütles: “Lähme jalgsi kinno. Täna on nii ilus loojuv päike, väga romantiline läbi linna jalutada.”
“Nagu soovid,” ütles Andri ja ajas end voodist üles.” (lk 80-81)
Raamat algab nagu ladina-ameerika seebikas (ja eks kulge lõpuni samas laadis) – tegelased räägivad nagu ülesputitatud nukud, oleks justkui draamat, oleks justkui traagikat, oleks justkui põnevust – aga ei ole, naiivne tegevustik ja omapäratu kirjutamine tühistab võimaliku kaasaelamise, tegemist oleks justkui tuima ümberjutustusega mõnest mõttetust tõlketeosest. Jääb mulje nagu oleks tegemist seeriaraamatuga kavalpeast advokaadi Jack Tendi juhtumitest, on selline vahva advokaat, kes hiilib ringi ja teeb ebaseaduslikke tempe, ning kes muudkui leevendab “tühja kõhu sündroomi” (lk 66jm) hamburgeritega. Loodetavasti võimalik järg on vähegi elavam kui see raamatuvare.
Omapärane reklaamvõte – raamatu tagakaan annab aimu, kes ei ole mõrvarid, nullides sellega ¾ raamatu mahust. Tekib kiusatus siin ära mainida tegelik mõrvar, ent ausalt öeldes olen päev peale raamatu lõpetamist selle juba unustanud. Miks küll Eesti Raamat sellise teose kirjastas?
ekspress
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar