Veiko Belials - Sfinksi silmad (Kogu maailma au, 2026)

 

Päris paljutõotav algus Renneri ja Finki sarjale - selline klassikaline seiklus, ehk ka sword & sorcery laadi tekst kaest noorukist, kelle eksamid saada gildide tunnustatud palgamõrvariks ja vargaks ebaõnnestuvad ning nüüd jälitatavate lindpriidena püüavad üheskoos ellu jääda … või siis oma staatust taastada. Selleks tuleks aga leida müütiline sfinks ja ta silmad omandada. Kui neil ikka õnnestub elus püsida ja kui sfinks ikka tõesti olemas on.

Seiklused seikluste otsa, noored peavad kiirkorras leidma ühise keele ja maailma hädaohtudega hakkama saada. Õnneks satub neile üks õpetaja oma teraste õpetustega … ja kellega ehk uuesti kohtutakse. Muidugi, kui õnnestub elus püsida.

Siin loos pole küll midagi fantaasiakirjanduse kogemust avardavat (noh, midagi sarnast on kirjutanud kasvõi klassik Fritz Leiber või kaasaegne Michael J. Sullivan), küll aga hästi sooritatud meelelahutus. Et enamus tekstist on Renneri silme läbi nähtud, siis on ehk tema südamelähedasem, samas Fink on vähe tumedam tegelane oma aegajalt kahtlase moraaliga.

Vahest lahedaim seiklus (või õigemini kujutluspilt) on jõepiraatidega ning veidraim see maja meenutav olend, kes sööb inimesi.

Tanya Tagaq „Lõhkine hammas“, (SA Kultuurileht, 2023), tlk Hasso Krull

Tegemist on tiheda ja keeleliselt nauditava teksti või tekstikogumiga, mis vormiliselt on punt ühte köidetud luule ja proosavormis juppe ja pudemeid, ent sisuliselt sulandub tuntavaks tervikuks ühte. Arvestades, et see mõjub osalt intiimse ja vahetu tunnistuse andmisena, mismoodi on olnud üles kasvada tüdrukuna ühe põhjamaise väikerahva keskel, keda on sunniviisiliselt ümber asustatud tuhandete kilomeetrite taha veelgi kaugemale põhja, rebides lahti sidemeid ümbritseva loodusega, samas kui võõrast kultuuri ja eluviisi on nii surutud peale kui see on ka isevooluteed paramatult peale vajunud, lammutades vanu korraldusi ja mütoloogiat ning seotust sellega, tuues asemele alkoholi ja tühjust…

Tegevus algab seitsmekümnendate keskpaigast. Toimub Kanada põhjaosas, kui õigesti aru saan, siis Hudsoni lahe äärest ümber asustatud autori vanemate põlvkond elas algselt umbes meiega sarnasel laiuskraadil ja siis pidi kohanema Põhja-Soomega sarnasele laiuskraadile jääva Cambridge'i lahe äärsete märksa karmimate oludega. Aga see võrdlus aitab ehk ainult valguse mõttes, sest meie poole jääb Golfi hoovus (vähemalt praegu veel). Külma mõttes võiks siis ehk Hudsoni lahe ümbrus rohkem Põhja-Soomega sarnaneda ja Cambridge'i laht kisub juba Svalbardiks ära?

Temaatika poolest on lugu kohati ikka väga sünge – selline lohutu kolkaküla vaib nt Eesti 90ndatel, kus noortel pole suurt muud teha kui liimi nuusutada ja külapoes käia; lisaks igasugused käperdamised ja ärakasutamised ja alkohol, kui igapäevane norm. Ent teisest küljest käib argireaalsusega alati kaasas ka mütoloogiline mõõde – ümbritsev loodus oma vägevuses, ringi uitavad kurjad vaimud, kes purjus inimesi seestavad ja hingerännakud, läbikäimine loomade ja üleloomulike olenditega, ja see on omamoodi vaimustav, meeldetuletus, et pealtnäha üdini masendav külaelu on ainult üks osa, ja suuremad ja tähenduslikumad jõud, elu ise, ei kao selle pärast veel ära, me lihtsalt ei oska neid näha.

Argireaalsus ei tähenda, et elamine, tundmine, suguline olemasolu ja mis kõik veel sellegipoolest imeline ei oleks. Midagi selles liinis, et kõik need koledad asjad, mis lähevad ohvrirolli ja traumade kategooriasse on ühtlasi ka loomulik osa elu pulbitsemisest, inimkogemusest, üks õnnetult tume laik selle sees, aga ei midagi enneolematut, ning selle võtmine sellisena annab jõudu, tõstab pilgu laiemaks. Et siis mõnes mõttes nagu müütiline psühholoogia (või teraapia). Näiteks see lõik, kus hing on näljas ja tuleb lõigata tükke omaenese ihust, sest muud liha pole kuskilt võtta, äralõigatud kohtadele kasvab liha küll tagasi, aga armid on hirmsad ja kõvad ega kõlba enam süüa (lk 67), aga müütilises maailmas on inimene vajadusel looduse elementidega ühtesulanduv ja muutuv, too näljane vaimukehagi ammutab lõpuks päikesejõudu joodud metslinnumunarebust ning kalamarjadest, saab jääkaruga üheks, ammutab sugulisest olemusest väge.

Või siis kõik need vaimolevused, kes lae all varitsevad, kibestunud surnud, kes on valmis purjutajate keha üle võtma ja halbu tegusid korda saatma, aga ka head vaimud, kes elavaid saadavad, ja siinkohal pole isegi kellegi surma saatmine nii ühese polaarsusega – ka oma tapjat võib hea vaimuna saata.

Raamatu pealkirjaks olev „lõhkine hammas“, mis figureerib ühes raamatu keskpaiku paiknevas luulevormis lõigus. Kui alguses on suus uje hammas, niiske hammas, siis pärast eksinud rusikat jäävad põrandale lõhkine, urisev, surnud hammas. Olematuks ei tee seda ükski müütiline moondumine ja olgugi inimene osa kõiksusest ja andkugi müütiline mõõde tähendust ja sügavust – valu jääb. Pealkirja pärast olen ma selle lugemist edasi lükanud, pealkirja pärast võtsin nüüd ette ja pealkirjast aimata võiv raskus, valu ja äng, mida pelgasin on siin tõepoolest sees ka olemas. Seega pelgasin asja eest, aga ometi polnud see siiski päris nii nagu kartsin.

Lisaks on loomulikult huvitav see, kuidas noorus on ikka noorus – miinus nelikümmend kraadi pakast ei tähenda seda, et ei venitataks liibuvaid riideid selga ja ei mindaks peole ja ei tehtaks kõiki tempe. Suvi tähendab aga jälle seda, et lapsed kondavad öösiti lõputult õues ringi, kuna igalpool on valge ja päike; eks tähendas endalgi omal ajal suveöine telgis magamine seda, et osa ööst tuli ikka ringi uidata ja asju teha. Põnev on ka ümbritsev loodus ja seal ringi kondamine, nii palju kui seda on. Ja loomulikult kõik need katked ühest vanemast maailmast ja elukorraldusest, omamoodi üks ja kontaktis olemine inimloomuse erinevate tahkudega.

Nagu juba öeldud - hästi paika pandud ja kaunilt voolavad sõnad. Osalt tunnistus ühe rahva (naiste) läbielamistele, osalt kiirkursus inuittide traditsioonilisse omailma ja kõige selle sees ühe inimese kasvamise lugu, nii psühholoogilises plaanis kui ka lihtsalt täiskasvanuks. Lõikude väljatoomine on siin tänu liigsele võimalikkusele praktiliselt võimatuks tehtud – põhimõtteliselt võiks iga lõik ka eraldiseisvalt toimida. Juba läbi loetud raamatut lehitsedes on aga tunne, et kas ma ikka õigupoolest lugesin, mõnda kohta näeks nagu esimest korda, ja kas tõesti oli see nii lühike, ometi mahtus sinna sisse nii palju. Eks see ole vist natuke nagu tundmatusse kohta mineku ja sealt tagasitulekuga – alles võõras minekutee tundub alati pikem.

Minu lemmiknarkots on nüüd butaan. Sellest saab tõesti kõva kaifi, /…/ Butaan on puhas. Vahva on seda Coopi poest varastada, pista otsik esihammaste taha, nii et gaas välja tuleks, ja hingata sügavalt sisse. Tähed muutuvad kirkamaks ja värvid eredamaks. /…/

Valjud hääled ja kantrimuusika tonksavad mu unest välja. Magamistoa uks lõksatab paokile. Sisse pahvab suitsu, hetkeks läheb muusika kõvemaks, aga jääb jälle vaiksemaks, kui uks on kinni pandud. Voodile prantsatab midagi rasket. Teesklen magamist ja lähen ära sinna, kus nägusid ei ole. (lk 34)

 

Läheme isaga rebaseid küttima, tal on püstol. Mõnusad kuivad naksatused ja plaksatused, kui relv lahti läheb. Korraks on mul kangelase tunne, sest me päästame rebaseid aeglasest näljasurmast. Isa on tugev ja enesekindel. Loodan, et ükskord ilmub minugi haprast psüühest säärane meelekindlus. Rebased jooksevad. Rebased surevad. Leinan neid, aga saan aru, et leinas peitub oht, kui need, keda sa leinad, sind vastu ei leinaks. Empaatia on neile, kes seda endale lubada saavad. Empaatia on privileeg.

Empaatia pole looduse jaoks.

Meie perel olid koerad, kes tuli matta või vaevast vabastada. Isa hoolitses selle eest alati, isegi kui halastussurm pidi tabama pere lemmikloomi. Seda tegi ta vähemagi kahetsuseta. Lihtsalt tegi. Nagu me kõik sünnime, nagu me kõik sureme. Ei mingit valikut, ainult tegutseda. Need rebased sureksid nälga; parem vabastada nad vaevast. Need inimesed hävitaksid maa; parem vabastada nad vaevast....(lk 46)

Inimloomust ei saa maa salata, heldust ei saa tekitada, veenvalt jäljendada ega osta. Oleme need, kes me oleme, ja keset kõiki olemise tahke päästab meid ainult see, kui me oma monumentaalsed vead omaks võtame. Kahjuks võivad vead mõnede inimeste juures hullemaks minna; pimedus paljuneb, lööb tasakaalu paigast ja kõik ongi kadunud. Kui oled kord kellegi tapnud, võib vaimudeilm tugevasti tõmbama hakata, see on võimu ja fanatismi painega sillutatud rada. Pärast elu võtmist tuleks teha hingepuhastuse rituaal, aga see on meil kaotsi läinud. Tean, et kui keegi on inimliha söönud, tuleb aasta aega üksi halastamatus tundras elada, et rookida välja himu enama järele. (lk 118)

 

Lilli Luuk - Lühike sõjaajalugu (2026)

 

Arvestades autori senist loomingut (siin blogis näiteks kirjutatud: “Kolhoosi miss” ja “Ööema”), on oodatavalt see jutukogu parajalt raske ning sünge lugemiskogemus. Imetlen inimesi, kes suudavad seda ühekorraga alla neelata, ma vajasin nüüd küll hingetõmbepause - järjest lugemiseks on see teemade poolest ikka muserdav kogemus.

Laias laastus on see kogu maal elava naise kogemus nõukogude okupatsioonist 1941. aasta suvel;  “Metsavaht” ja “Poiste suvi” on küll meeste vaatepunktist ja kogumiku kolm viimast teksti hilisematest sõja-aastatest. Aga jah, ennekõike jäävad sellest raamatust meelde emade ja teismeliste tüdrukute kogemused - see vägivald nii üksikisiku kui ühiskonna allasurumiseks; repressioonid, tapmised ja vägistamised. Mehed on kas tapetud või on okupatsiooni eest metsas redus - ikka on taustal juuniküüditamine ja kuskil on sakslaste pealetung (millest siis omakorda mobilisatsioon). Külaühiskond on naiste ja laste kanda ning nõukogude okupantide meelevallas. Eks ole ka kaasajooksjaid, aga see pole üldiselt autori vaatluse all (ehk “Kummitusrongi” puhul on sellest rohkem juttu).

Aga jah, milline inimeste ja ühiskonna hävitamine, vägistamine ja allasurumine. See pole esitatud ülevaatlikult, vaid puhtalt siseilma kogemuste kaudu (kel pole pahatihti aimugi laiemast pildist) - ja kõigest ei räägita (vahest omamoodi äärmuslik on “Metsavaht”, kus metsas elav mees ei teagi, mis õieti toimub ning sõjasündmused vaid suurendavad ta segadust - ja eks küsitav on, kas ta vaimne tervis enne sedagi just korras oli). Vahel läheb autor sedavõrd kujundlikuks, et paari teksti (“Auk”, “Ulg”) puhul võiks neid lugeda ka etnoõuduse võtmes.

Veiko Belials - Sepapoisid-sepapoisid. Maailma otsa (Kogu maailma au, 2026)

 

Kaks lugu (seerianimega “Palgasõdurite lugu” I ja II) Kalevipoja ja teiste eesti hiidude ainetel, lisaks veidi naabermaade kangelasi. Kalevipoja juhtimisel on tekkinud selline vägev ugrimugri kangelaste kamp, mida on võimalik palgata. Ja noh, soome Väinämöinen on mõlemas loos palkajaks, kuna kas siis Ilja Muromets või Tuuslar on temalt midagi väga tähtsat pihta pannud.

Kalevipoegade ja Väinämöineni suhe pole just roosiline, aga raha on raha ning lisaks on Kalevipojal isiklik suhe pahalastega ning seetõttu soov neid võita. Tulemuseks … pole just üheselt õnnestumised.

Tegu siis Belialsi püüdega kirjutada koomilist fantaasiat ja eks siin on tõesti jämekoomikat ning viiteid igasugu kultuurimeemidele (seda eriti teise loo puhul). Kui Kalevipoja puhul on üsna hästi tabatud ta ambivalentset loomust (tegu on omamoodi rullnokaga, kes ühelt poolt teeb tööd ning teisalt tahab rusikatega möllata), siis teised kalevipojad on küll üsna jämekoomilised tüübid - ses suhtes on lugude lurjused üsna heaks vahelduseks. Vahel selline paksude värvidega ülekallamine väsitab, aga eks lugude mahud juba ei lase midagi rohkemat kujuneda - ent ega eesmärgiks paistagi olevat värskendada rahvuslikku mütoloogiat, vaid puhtalt meelelahutus.

Ära sõida rahata Riiga ehk Sent pole raha, aga santiim on raha ehk kimbuke läti vanasõnu (2005)

 

Kristi Salve on koostanud selle väikese raamatukese - nagu aru sain, oli-on plaan teha suurem võrdlev vanasõnaraamat (seda vist siiski pole?). Välja sai valitud sellised ütlused, mis endale meeldisid ja mille puhul pole vaja otseselt konteksti teada - muidu jagunevad vanasõnad siin temaatilisteks gruppideks. Seega ise lugedes saab hulga enam tarkuseid kõrva taha pista!

Valega võid minna läbi maailma, kuid tagasi tulla ei saa. (lk 11)

Sööks või koera ära, kui saba ei oleks. (lk 14)

Kes häbi ei tunne, see nälga ei sure. (lk 20)

Laisk teeb kaks korda, kitsi maksab kaks korda. (lk 22)

Mida kurat ei suuda, seda eided suudavad. (lk 35)

Oleks jahu, küpsetaks pannkooke, aga rasva ei pole. (lk 39)

Loll on sündides tark, aga tark õpib, kuni elab. (lk 43)