“Õhtu kulus, nii reisijad kui meeskond muutus rahutuks. Baaris joodi kõvasti. Mõned plantaatorid alustasid kaardimängu, teised laulsid, üks kindlameelne noormees rääkis valjusti orjade vabastamisest ja teenis sellega ära kepihoobi.” (lk 87)
Tõeline jutustatud ja kirjeldatud vägivalla kamakas, lugudes käib selline inimeste rappimine, et iga inimvihkaja säraks õnnest ning limpsiks rahulolevalt huuli. Keegi saab raudkangiga vastu mordat, murtakse paar selgroogu ja kõrisid rebitakse päris mehiselt – veresaunad on majesteetlikult küllaldased. Mõnda aega arvasin, et pole ammu vampiiridest lugenud, aga siis meenus Zotov. Midagi lähedast on sellele raamatule ka ehk Woodrell, häguselt haakuks vast ka Powers ja Mutis.
“Jõgi voolas edasi, just nagu oli alati voolanud, ei teadnud midagi ega tahtnudki teada Damon Julianist ja teistest temasugustest, jõe kõrval oli öö rahvas tühine ja lühiealine, ka siis, kui nad on kadunud ja unustatud, voolab vana kuradima jõgi ikka edasi, uuristab endale uusi kanaleid, uputab linnu ja põldusid, ehitab uusi kaldaid ja jahvatab oma lõugadega aurikuid, nii et neist jäävad järele vaid pilpad.” (lk 229)
Peategelane Marsh on toredalt mühaklik, see kuidas ta luulet loeb ja selgitab, on vinge (nt lk 257). Hapu Billy on kui mingi Guglunk (lapsik paralleel, aga siiski). Vampiirid ehk öö rahvas jäävadki kuidagi... ebainimlikuks (mis ongi ehk... õnnestunud). Martini järgi on vampiirid muuseas pärit Uuralitest – nagu noh, vana teooria järgi soomeugrilasedki (tõsi küll, mitte just aastatuhandete tagant nagu öö rahvas; ehk siis eelkäijad või nii). Krapsakalt on juttu Mississippist ja orjanduse agooniast.
“Kogu tekk õhkas kuumusest. Ahi möirgas ja ragises ning iga kord, kui kütjad puid juurde viskasid, paiskusid leegid koldesuust välja. Grove oli kõik oma kütjad tööle pannud, mehed higistasid ning toitsid hõõguvoranži magu, määrides pööginotte ja männijändrikke enne ahju viskamist rasvaga. Grove'il oli kaasas pang viskit ja suur vaskkulp ning ta käis kordamööda iga mehe juures, et nad saaksid juua oma tööd samahästi kui katkestamata. Higi jooksis ta paljal rinnal ojadena ning just nagu ta kütjatelgi, punetas ta nägu hirmsast kuumusest. Oli raske mõista, kuidas nad seda talusid, aga ahju kütmine ei katkenud.” (lk 278)
Kui aus olla, siis see raamat on Martini tõlgetest mõnusaim; et puhas adrenaliinilaks, ei mingit lõputut intriigikerimist ega pseudotamist. Tegelased on terviklikud ja atmosfäär realistlik. Möödaminnes võiks mainida, et kui on huvi lugeda eesti keeles midagi üldistavat Martini kohta, saab seda teha vaid Fantaasia üllitatud “Windhaveni” abil (kus küll ei mainita sõnagagi seda raamatut, ent ikkagi tahaks kiita “Sündmuste horisondi” raamatute toredalt põhjalikke järelsõnasid), Varraku raamatute puhul saab lugeda vaid pisukest tagakaanetutvustust.
Ave, Caesar, morituri te salutant.
“Abner Marsh vaatas üles oma uhke daami halli kõduneva vraki poole ja nägi, et mingi neetud lind on korstnasse pesa teinud. Teised linnud tiirutasid ringi ja laperdasid puult puule ning tegid oma väikseid linnuhääli, mis ärritasid Abner Marshi lausa lõputult. Hommikune päikesevalgus langes puude vahelt aurikule viltuste erekollaste kiirtena, milles hõljusid tolmukübemed. Viimased varjud põgenesid hommiku eest võssa.” (lk 365)
baas
päevaleht
sadama 5 (kr)ahv
bukahoolik
fantaasiajuttude muljed
padjaklubi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar