“Kuid seda raamatut, mida praegu lehitses, võiks lugeda mõnel põllupeenral, kuskil valmiva rukkipõllu serval – see on mõte! Loeks niipalju kui loeks, vaatleks taevasina ja valgeid pilvi, kuulataks kõrte sahinat, mõtiskeleks ja, kui lamades parajasti ehk ulataks, murraks endale paar rukkilille.” (lk 11)
Raamat, mille lugemist olen püüdnud alustada üle kuu aja juba, kuid miskipärast ei leidnud õiget tuju selleks, nüüd siis sai hambad ristis kiirkorras läbitud. Tundub, et suvine Lutsu vaimustus hakkab vaikselt lahtuma.
“Olga Nukrus” on ikka üks üleütlemata sentimentaalne ja hale lugu, Olga ja Arnold kui lõpmatu coitus interrupti. Peategelased on üksindusest niiöelda lolliks läinud, väikseimgi lähedus paiskab neid joovastavasse segiolekusse (millest ärkamine on muidugi karm). Sentimentaalsed ja pead laiali otsas, sotsiaalsed totukesed. Peategelaste suhted muu maailmaga on kui lõputud valestimõistmised, tugevam surub peale oma arusaamise ja nõrgem (Olga & Arnold) püüab seda arusaama mõistmata kuidagi olukorraga kohaneda, olles igati moraalsed ja endale vaikselt ontlikud (või ma ei saa tõesti Lutsu mõistukõnedest suurt aru?). Huvitav, kuidas võiks välja näha film sellest jutustusest? Oeh. Mul on kahju inimesest, kes leiab siit endale samastamist.
-
“Lintneri konarlikkus käitumises oli temale ainult kasuks, tõi poolehoidu – taheti maailmas aeg-ajalt näha mõnd sancta simplicitas'e taolist olevust. Ta rõivaist heljus talutare lehka, tema suured käed võisid tugevasti haarata mõnd õrna pihta: mõnigi habras naisekeha igatses tugevat pigitsust, muljumist, valu – kui see tuli mehiselt mehelt.” (lk 111)
“Lea rõivaist heljus kerge aroom nagu naistelt, kes end lõhnatavad maitsekalt; tugev ja habras, ei tarvitse kaitset, kuid tarvitab seda siiski. Aroomilised puusad mänglesid. Sügav ajalugu võis peituda neis. Nende pärast tihti jätab mees maha kõik muu, saab kangelaseks või kurjategijaks – ehk ka mõlemaks korraga, sest kus on see täpne piir? Jeanne d'Arc kutsus, ja mehed käisid ta järel otsekui hullunud; oli ilus surra ilusa naise eest. Ja kui hukkusid ühed, siis seda enam armusid teised mehed. Naine, raud ja tuli – kolm elementi, ütelgu uuem keemia, mida soovib – see tema asi.” (lk 117)
(Nende tsitaatide järgi võiks küll Lutsu pidada varjatud sadomasohuviliseks.)
“Ants Lintner” on parem ja lühem, senini päris päevakajaline või õigemini – aegumatu. Noor armunu Ants ja tema armastatu Lea ning milliseid keerdkäike see Lintneri poiss kogeb (noh, lõpuks saab vastu päid ja jalgu, femme fatale teeb mis tahab). Kohviku külastajatest (lk 121-123) võiks ehk arvata, et autor kirjeldab nii mõndagi omaaegset tuntud inimest (aga keda, ei oska pakkuda). Luts oskas ikka hulle ja nauditavaid lauseid kirjutada, justkui veider tahe öelda ühe lõiguga kõike.
“Kevad ei tule nii ruttu, nagu teda oodatakse, aga kui ta kord tulema hakkab, siis tulebki; harva petab. Rentslites sulisesid veed, suured luuad ajasid rämpsu maja eest maja ette, et oleks puhas oma ukseesine. Kolossaalne politseinik nägi kõike, ent ei lausunud sõnagi, ainult vahtis kurjalt. Räästalt tilkus; kopp-kopp langes Ants Lintneri luitunud kübarale. Ah, ta varsti ostaks uue, aga see tunnivõtja-poiss pettis teda, ei toonud raha, see oli täielik kelm, käis plikadega, sellest kunagi ei võinud asja saada.” (lk 151)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar