Astrid Lindgren – Väikevend ja Karlsson katuselt (1999)

“Pluti-pluti-plutt,” ütles ta kelmikalt.
Siis pöördus ta Väikevenna poole:
“Väikestele lastele öeldakse ikka niimoodi, see meeldib neile!”
Laps jättis puhtast hämmeldusest nutmise järele, aga niipea kui ta ennast natuke kogunud oli, alustas ta uuesti.
“Pluti-pluti-plutt... Ja siis tehakse veel nõnda...” ütles Karlsson. Ta tõstis lapse voodist ja viskas teda mitu korda järjest õhku. Võib-olla meeldis see lapsele, sest ta naeratas äkitselt oma hambutut naeratust.
Karlsson oli uhke.
“Ei mingit kunsti selles, et last lõbustada,” ütles ta. “Maailma parim lapseho...”
Kaugemale ta ei jõudnud, sest laps hakkas uuesti nutma.
“Pluti-pluti-plutt!” karjus Karlsson vihaselt ja viskas lapse veelgi ägedamalt õhku. “Pluti-pluti-plutt – ütlesin ma sulle, ja ma mõtlen seda tõsiselt!” (lk 65)

Väikevend on ikka jubedam töllerdis ja vinguja ja memmekas (no selle koera mangumise pärast tahaks kohe tutistada) – aga sellised vist tavalised 7-aastased poisid põhimõtteliselt ongi. Igatahes tema sõnavõttude ja mõtete lugemine on ärritav – vastupidiselt Karlssoni omadega muidugi. Karlsson on nagu paeluss, kes käib ja toitub heakorra ordnungist. Huvitav, miks nõudis isa pereliikmetelt Karlssonit nähes et nad temast kellelegi ei räägiks – tüüp ju ainult istus peolauas, ei vuristanud lennata ega midagi, tekstis polnud märget, et tiivadki oleks silma karjunud või nii. Ju siis tuleb lugeda ridade vahelt. Lindgrenil on halb komme kirjutada isuäratavalt kodustest söökidest – näljaselt on seda lihtsalt raske või piinav lugeda, kõik need lihapallid ja kaneelisaiakesed ja suhkrukoogid ja mis kõik veel.

“Väikevend oli jahmunud.
“Mida sa ometi tegid minu riidekapis?” küsis ta.
“Haudusin muna välja? Ei! Istusin ja mõtlesin oma pattude üle järele? Ei! Lesisin riiulil ja puhkasin? Jah!” kostis Karlsson. Väikevend unustas oma viha. Ta oli üksnes rõõmus, et Karlsson jälle välja ilmus.” (lk 83-84)