Mart Vabar – Poliitiliselt korrektne Punamütsike (2010)

Autor pakub muuseas tööd inimesele, kes tõlgiks ta mesinduse ja küüslauguteaduse raamatuid naaberrahvaste keeltesse, sobivusel toimub kasumi jaotamine.

“Igas tüdrukus on Punamütsike peidus. Tuleb talle lihtsalt väärikas väljund leida.” (lk 40)

Näidendis siis tegevad vanaema, kaksikud neiud A&B ja üks neist pisut noorem tütarlaps C (ja koer, keda autor millegipärast järjekindlalt soovib laval näha (lk 2, 48)). Kuigi algul tekitas minus segadust tüdrukute vanus – et räägivad vaheldumisi kui 8. ja 18. aastased, siis lõpuks selgub, et kaksikud valmistuvad sügisel viimasesse klassi minema (lk 29) ja pole veel 18. Nojah. Trendikalt kasutab kaksik B saksakeelseid väljendeid, ikka donnerwetter ja musterschüler (näidendi lisades on kenasti need tõlgitud, samuti on raamatu lõpus koogiretseptid ja autori saatesõna). Tegevus toimub pikkadel suvekuudel vanaema juures maal suvitades, umbes nii, et tüdrukud räägivad magamistoas naistejuttu (või tõlgendavad Punamütsikese juttu enda moodi) ja siis tuleb vanaema, ütleb midagi rahvalikku või entsüklopeedilist ja seejärel vajuvad tütarlapsed tuttu. Ja vanaema lahkub toast.

Tekst on puhuti ja puhanguliselt suisa sotsiaalkriitiline, ikka töllerdavad pahas linnas narkomaanid ja võim tegeleb tagakiusamise ja luuramisega (pole arvatavasti palju kirjanduslikke tekste, kus räägitakse Jüri Kukest (lk 21)), mõni hetk võiks näidendit lugeda lausa praeguse valitsuse vastaseks, iseseisvusparteilikud meeleolud või nii.

“Suures majas ei kujutagi ette, kuidas end kaitsta. Eriti lihtne on kõrgemalt korruselt mitte ainult jälgimisseadmeid sinu laeprakku sättida, vaid ka midagi tuppa puhuda, et sa mürgituse tõttu kummaliselt käituksid. Üks inimene oli märganud, et vastavalt sellele, kuhu ta oma korteris pidama jäi, kõndis üleval keegi kohmakalt tümps-tümps tema pea kohale ja pani sinna maha raske, kobaka eseme. Ta arvas, see võis olla midagi magnetväljade tekitamiseks, et und ja tööd häirida.” (lk 20)

Iseenesest on autoril päris postmodern lähenemine tekstile. Aegajalt tegelased vaikivad või siis lihtsalt ei toimu laval midagi olemuslikku (argiigavus!), selline shoegaze on värskendav ja omamoodi hüpnootiline. Ajaliselt pendeldab tegevus jaanipäeva ja mädakuu vahel (lõppeb siiski sügisega); sellist ajaga mängimist, liikumatute pauside esilekerkimist oleks päris põnev lavalt vaadata, tuhkatriinumäng anno 2010: mõni radikaalsete huvidega noortetrupp võiks sellest päris hullu lavastuse välja võluda. Ma nüüd ei julge väita, et Vabar oleks just tugev neidude hingeelu tundja (aga kes on?), on sellised plakatlikud kujud. Vanaema on igati noortepärane eit, tal pooleldi ükskõik, mis kuttidega lapselapsed ringi tõmbavad (mõneti võiks teda lausa kupeldamises “süüdistada”), eks ta isegi noor olnud. Foucault' järgi lisab vanaema näidendisse natuke arutust, näib teine üsna pilves ja paranoiline olevat. Lõbus, kuidas kõik tegelased on nii rahul, et näidendi lõpus saab alaealine C endast 10 aastat vanema mehega lapse ja jääb maale vanaema juurde elama: “Tore, et sa vanaemale abiks tuled.” (lk 42). Ja näidend lõppebki happy endiga, kolm lõbusat tütarlast lahkub lavalt pulmajenkat vehkides.

Intrigeeriv tekst – enne lugemist kartsin, et tegemist mõne pulmavanaliku muinasjutumugandusega, aga ei, aetakse ikka mingit oma tõsist ja veidrat rida. Raamatu lõpetab on autori saatesõna, mis lisab nii mõndagi mõtteainet. Sündinud on põnev autor.