George Orwell – Pariisi ja Londoni heidikud (1995)

Tegemist siis isiklikel kogemustel põhineva dokumentaalsevõitu teosega (millest, näeb ehk raamatu pealkirjast), kui nüüd autori biograafiat mõistan lugeda, siis katsetas Orwell Londonis hulkurielu ja Pariisis näguripäevi veetes tegi seda hullu nõudepesijatööd – et muuhulgas saada elukogemust (ja kirjutada näiteks siuke raamat). Selline autor siis. Teos jaguneb kaheks – Pariisi elu kui rentsli road movie, Londoni oma kui reportaaž ühest masendavast eluviisist (huvitav, kuidas saanuks autor hakkama tänapäeva tingimustes?).

Pariisis jäi siis minajutustaja rahahätta ja hakkas seepeale asju pantima, et öömaja eest tasuda. Nälg ja lohutu olemine. Kuni talle meenus üks vene emigrant, kes lubas vajadusel tööga aidata – ent kes selleks ajaks samuti töötuks jäänud. Koos loodavad nad ühes avatavas vene restoranis tööle saada, aga seda ei avata ega avata, seeasemel õnnestub meldida end nõudepesijaks ühes korralikus restoranis – mis tähendab siis 17-tunniseid tööpäevi kitsas köögiurkas. Lõpuks hakkab vene restoran avanema ja minajutustaja sõbraga suunduvad sinna, aga sealne töö on veelgi hullem – 7 päeva nädalas hommikust ööni. Hull värk. Orwell kirjeldab üpris meeleolukalt Pariisi (töötavate) vaeste elu, mis on järgneva Londoni heidikute eluga võrreldes üsnagi lõbus, saab juua ja vahel odavat prostituutigi. Aga jah, see Londoni hulguste elu on organiseeritult kole (milline vaesteabi Eestis toimib, pole suurt aimugi). Orwelli arvates probleem selles, et heidikutele ei pakuta tegevust, toit on ebapiisav ja meestel tsölibaat.

“Kerkib küsimus, miks on kerjused põlatud? Ja nad on põlatud üle ilma. Ma usun, sel lihtsal põhjusel, et neil ei õnnestu teenida korralikku elatist. Praktiliselt ei hooli sellest keegi, kas töö on vajalik või mittevajalik, produktiivne või parasiitlik, põhiline nõue on, et ta oleks kasutoov. Nüüdisaja jutt energiast, efektiivsusest, ühiskonna teenimisest jne. - mis muud tähendust sellel on kui “Saada raha, saada seda legaalselt ja saada seda palju?” Raha on muutunud suureks vooruse prooviks. Kerjustel see test ei õnnestu ja selle tõttu neid põlatakse. Kui keegi võiks teenida kerjamisega isegi kümme naela nädalas, muutuks see otsekohe austuväärseks ametiks. Kerjus, vaadates asja realistlikumalt, on lihtsalt ärimees, kes saab oma elatist, nii nagu teised ärimehed viisil, mis kätte tuleb. Ta pole rohkem kui enamik tänapäeva inimesi müünud oma au. Ta on vaid teinud vea valides äri, mille kaudu on võimatu saada rikkaks.” (lk 145)

Orwelli dokumentaalsed teosed on mõnusad (ja valusad), mulle meeldib nende otsekohene ja asjalik toon – ei mingit tilulilu, autor räägib asjadest nii nagu ta neid ise sees olles kogeb, on see siis Kataloonia sõjaelu anarhistidega või Pariisi nõudepesija karjäär, ei mingit (silmatorkavat?) poosetamist. Vahel on tõlke keelekasutus kuidagi veider, komad käivad (või ei käi) sinna-tänna, laused kui sooniline liha hamba all. Aga kes teab.

Alljärgnevas lingis hea jutt sellest, miks raamat on loetav.

kohustuslikult vabatahtlik kirjandus