Ajalik kolkaluule? Kõvakaaneline luulepäevik? Jisektiluule? Või siis autori järgi – langusajaluule? Kaks aastat peale raamatu avaldamist jääb lugemisel väheke kõhklus sisse, et noh, kas see nüüd on niivõrd terav või selge või mida enda mälu alles hoidnud (intervjuus on juttu viiest aastast). Igal juhul saab teada, et minajutustaja sokid on terved ja ta hallitab ja on üpriski antisotsiaalne kuskil Pärnus (mis on nagu võibolla ehk üks päris antipaatne Eesti linn ka muidu ja üldse) ning osutab kenasti aja mädale situatsioonile. Kas nüüd just üldistusjõuliselt, aga jilikult. Peaks eelmisi kogusid lugema.
“isiklikult minu jaoks
suuremat ei muutunud
mere ääres käisin niigi vähe
veekraani pelgan küll
kuid sellepärast
et saan sealt teinekord voolu
vannist pigem hoidun
aga hoopis muudel põhjustel
nutma ei kippunud ennegi
vesi on kogu aeg ahjus olnud
ja üldse
mu korter on neljandal korrusel
ma magasin selle teie
tormi ja uputuse maha
magan järgmise ka
ja telefoni lülitan välja
lülitan teid kõiki välja
mul on nuppu”
(lk 32)
sirp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar