Mõnus tõlkevalik, nüüdiskirjandus ruulib. Teistsuguste (aga mis on üldse tegelikult teistsugune?) maailm, inimesed täis hirme ja puudusi, linn ja üksindus ja lähedus ja kõiksugu võimatus. Heas mõttes naiselik kirjutamine, vaid ühes loos on minajutustajaks mees ja eks see läheb kah kiiksuks kätte. Kuna häid lugusid on palju, ei jaksa eraldi mõnd välja tuua (sest laiskus on ka). No lesbistrippari ajakulg oli kummaline (“Lihtsalt niisama olemas olla”). Või siis “Kuidas lastele lugusid rääkida” - üks nukkervalus haige perelugu vanematest, sõbrast ja lapsest. Oh, ja “Mon Plaisir”, ühe armastuse kuivumise lugu. Või “Õde”, kus eakas mees püüab tutvuda töökaaslase õega, aga... aga nojah. Ja see “Ujumismeeskond” ka veel, lühilugu veetust ujumistreeningust kuskil pärapõrgus.
Hea elav tõlge.
Eemalepõikena mainiks, et enne lugemist tundus autori nimi miskipärast tuttavana, kuni lõpuks meenus, et kunagi ammu kuulnud üht sellist kogumikku, kus muuhulgas July esindatud. Aga sellest ei mäleta halligi. Nii see eluke veereb.
“Võttis kätte põrandal vedelenud raamatu ja hoidis seda kahe sõrme vahel. Raamatu alapealkiri oli “Kuidas hoida armastust ja lähedust püsisuhtes elavana”. Töötasin seda raamatut hoolega läbi, sõnagi vahele jätmata. Seni olin läbi võtnud “kuidas hoida” ning nüüd tahtsin alustada “armastust”. Olin mures, et kui ükskord tuleb “püsisuhtes elavana” olen juba unustanud “kuidas hoida” ja “lähedust” pole siin mõtet mainidagi.” (“Poiss Lam Kienist”, lk 74)
“Väljas sõitis mööda üks auto ja me vaatasime valgusvihkude liikumist üle lae. Panime päkad vastamisi, Carl surus allapoole ja mina ülespoole. Seda tegime me juba siis, kui esimest korda koos magasime, see on seitsme aasta vanune liigutus. Ega me päriselt ei kurameerinudki; saime tuttavaks ühel peol Rootsi laua ääres, kus avastasime, et me mõlemad toibume lahkuminekust. Selleks ajaks, kui me enam oma eksidest ei rääkinud, olime juba aasta koos olnud. Surusin Carli varbaid ülespoole ja tema surus minu omasid allapoole. Kui see liigutus oleks inimene, käiks ta juba teises klassis. Aga see on vaid liigutus. Sellegipoolest tunnen ma temaga kõige suuremat lähedust just selle liigutuse ajal. Nagu oleks meie pöidade armastus täiuslik ja aus, aga pahkluudest ülalpool läheb kõik sassi. Surun uuesti Carli varbaid, aga ta ei vasta; ta magab juba.” (“Mon Plaisir”, lk 108-109)
“Tüdruku meelest poleks sünnimärk teda ennast üldse häirinud, kui ta poleks kuulunud nende hulka, kelle kohta öeldaks: “Muidu väga ilus, aga.” See on üks eriline inimrühm, kelle kohta kehtivad erilised seadused. Keegi ei tea, mida nendega peale hakata. Tavaliselt neid vahitakse nagu optilist illusiooni, kus vaas on kokku pandud kahest suudlevast inimesest. Praegu ikka vaas... nüüd hoopis kaks suudlevat inimest... oi, aga nii vaasi moodi. Mõlemad ühekorraga! Kas inimesed kannataksid sellise vasturääkivuse välja? Ja see illusioon oli tegelikult uhkemgi, pendel liikus ilusa-koleda vahet ja meie ühes sellega. Olime temast koledamad; siis järsku olime rõõmsad, et polegi tema nahas; aga siis, teatava nurga alt, oli ta jällegi hingematvalt ilus. Ta oli mõlemad korraga, meie olime mõlemad korraga, ja maakera pöörles ikka.” (“Sünnimärk”, lk 118-119)
lugemispäevik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar