Mats Strandberg, Sara B. Elfgren – Tuli (2012)

Jätkub siis triloogia maailmalõpu tulekust, mille peatamiseks on forsseeritud Rootsi väikelinna mitmed neiud. Hea on see, et selles raamatus maailmalõppu ei tule (kuigi napilt!) ning tublid neiud saavad tuttavamaks oma erilise lahinguvarustusega; halb on see, et viiest vaprast jääb alles neli... aga kes Matilda manu lahkuma peab, ei hakka loomulikult mainima. Raamatu lõbusaim hetk ehk see kui viis keha lähevad omavahel vahetusse, oh seda teineteisemõistmist, mis kaasneb kui nähakse üksteise kulissidetagust eluolu – rootslased on mõtlevad olendid!

Kahel neiul õilmitseb pisut Sappho kirge, aga noh, eks eneseleidmine ole üks okkaline tee. Peresuhted pole kellelgi bullerbylikud, vanematel ikka depressioon või muidu probleemid oma lastele pühendumisega. Väheke potterlik on hingelooma ehk familiariuse omamine, tõsi küll, vaid üks neidudest saab selle omale kaaslaseks (hoidsin pöialt ka sinitihasele, ent kahjuks mitte). Eks eripärane ole ka see Positiivne Engelsfors liikumine, kerge on olla jälk.

Raamat olegi rohkem selline alla kahekümne aastaste neidude pärusmaa, päris noortele vast mitte, sest tekstis esineb kõiksugu hämaraid ja võikaid seiku. Kõlab ketrava plaadina, aga hea tunne, et ei pea enam tiinekas olema ja kõiksugu moevoolude pärast muretsema – et kas juuksed on ikka värvitud ja muidu selline (omaarust) omapärane. Tänu jumalale.

“Ta ei kavatse enam iialgi olla koos kellegagi, kelle muutumist ta peab kogu aeg lootma. Ta tahab kedagi, keda ta austab, kes võib teda innustada ja kes mõistab teda, mitte ei ole alati kõiges sama meelt. See peab olema keegi, kes paneb ta proovile, ja paneb teda ennast tahtma end proovile panna. Ta tahab kedagi, kellega koos naera ja nutta ja maailma avastada.” (lk 489)