Juhtub siis, et juba aasta aega on
jälgitud tulnukate (ehk Sisenejate) lähenemist meie
Päikesesüsteemile. Küsimus on – kas võtta nendega ühendust või
mitte; kui anda märku, äkki siis tulnukad saavad hinnata meie
tehnoloogilist arengut ning... rünnata? Püütakse kinni mõned
Sisenejate signaalid, aga neist ei saa tuhkagi aru, ja paistab et
need polegi mõeldud maalastele. Sest... peagi selgub, et Sisenejad
suunduvad Maa asemel Veenuse poole, kust... on hiljuti avastatud
miskisuguseid intelligentseid eluvorme. Uskumatu värk. Sisenejate
lähenemist dokumenteeritakse igati ja eks lihtrahva hulgas ole
igasugu äärmuslasi, kes tahavad tulnukatega ühendust võtta või
neid rünnata või pead liiva alla peita. Nagu ikka, valitsused
varjavad nii mõndagi ning tõde on kuskil mujal.
Ja siis, korraga! Sisenejad ründavad
Veenust! Mitme tunni pärast tuleb Veenuse suunalt vasturünnak ja
sellega pihustatakse Sisenejad põrmuks. Selle vasturünnaku
sooritamiseks kasutasid veenuslased Neptunit, mis on nüüd
kosmosest... haihtunud. Pole planeeti, on probleem. Maalased
mõistavad, et see mäng käib ikka väga kõrgelt üle nende peade
ja nii tekib paratamatult küsimus, et mida üldse edasi teha. Nojah,
kogu lugu on tegelikult esitatud kahe vana tuttava vestluste kaudu.
Mees ja naine on nö mõtlevamad pead kui tavainimesed ja
võimuvajajad, ja nende kahe visioonid on murelikud. Ent käised
tuleb üles käärida!
“This whole episode has never been about us. Can't you see? If this is happening now, it must have happened over and over. Who knows how many other planets we lost in the past, consumed as weapons of forgotten wars? Maybe all we see, the planets and stars and galaxies, is just debris of huge wars – on and on, up to scales we can barely imagine. And we're just weeds growing in the rubble.” (lk 222)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar