“Küll te olete alles pruun ja
päevitunud!” imestas soolatops. “Teie tulete vist küll otse
ahjust.”
“Jaa,” naeratas viiner. “Ma
käisin tõesti hiljuti ahjus päevitamas. Imetore puhkus!”
“Mina pole kunagi ahjus käinud,”
kahetses soolatops. “On seal tõesti nii ilus nagu räägitakse?”
“Pööraselt ilus!” kinnitas
viiner. “Aga ega teilgi siin viga pole. Mis suured kollased mäed
sealt eemal paistavad?”
“See on taldrikutäis kartuliputru,”
seletas sool.
“Oo!” rõõmustas viiner. “Seal
on kindlasti kohutavalt hea lumelauaga sõita!”
Ta jooksis pudrutaldriku juurde, leidis
viilu leiba ning asus seda võiga kokku määrima.
“Niimoodi libiseb leib paremini,”
seletas ta soolatopsile. “Ma jumaldan mägesid ja suusatamist!”
Viiner tassis võiga määritud leiva
pudruhunniku otsa ning sõitis kiljudes alla.
“Ah, kui vahva!” kilkas ta. “Küll
on lõbus!”
Ta viskas leivaviilu õlale ja jooksis
tagasi mäkke.
Samal ajal tuli laua juurde väike
Albert. Oli lõunaaeg ning ta tahtis süüa kartuliputru ning
viinerit.
“Hei!” ütles ta pahaselt, nähes
viinerit pudru otsas leivaga sõitmas. “Mida sa seal teed? See on
minu puder.”
“Ära ole selline kadekops!” keelas
viiner. “Mäed on kõigi omad. Meile kõigile jätkub siin ruumi.”
Ta oli just suure hooga pudruhunniku
otsast alla kihutanud ja jäi nüüd silmitsema ketšupipudelit.
“Kas see pole mitte punane
juuksevärv?” päris ta. “Oo, ma olen alati tahtnud endale
punaseid lokke!”
Viiner läks ja pigistas endale natuke
ketšupit pähe.
“Kas ma pole nüüd ilus!” ahhetas
ta. “Need punased juuksed sobivad nii hästi minu pruuni jumega.”
“Aitab jamast,” ütles väike
Albert. “Tule nüüd siia, ma söön su ära.”
Ta katsus viinerit kahvli otsa torgata.
“Ei tohi!” kiljus viiner. “Paha
poiss! Niimoodi ei käituta tüdrukutega!”
“Mis tüdruk sa oled, sa oled
viiner,” arvas Albert ja udis muudkui kahvliga.
“Appi!” karjus viiner ning põgenes
aknalauale.
Seal istus tuvi.
“Päästa mind!” lõõtsutas
viiner. “Mind tahetakse ära süüa!”
Tuvi haaras viineri varvaste vahele ja
tõusis lendu.
“Ära enam karda, väike preili!”
ütles ta rahustavalt. “Ma viin su ära lillehaldjate maale, seal
ei tee sulle keegi paha.”
Nad lendasid kaua aega, kuni jõudsid
viimaks suurde aeda, kus õitsesid tuhanded tulbid. Ühest suurest
õiest tuli välja pisike lilleprints, kummardas aupaklikult viineri
ees ja küsis:
“Punapäine kaunitar, kas sa tahad
saada minu naiseks?”
“Tahan küll,” ütles viiner
õnnelikult ja siis andis prints talle musi.
***
Aga väike Albert lesis samal ajal
voodis ja kuulas, kuidas ema talle “Pöial-Liisi” muinasjuttu
ette loeb.
“Näe, vaata,” ütles ema, kui
raamat läbi sai. “Siin pildi peal ongi prints ja tema väike
naisuke. Kas nad pole armsad?”
Albert ajas silmad jõlli.
“See on ju minu viiner!” hüüdis
ta.
“Ei ole, see on Pöial-Liisi,”
vaidles ema.
“Ei, see on viiner!” karjus Albert
ja tahtis raamatut hammustada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar