Kätlin Kaldmaa: „Islandil ei ole liblikaid“

Tegelikult ma ei peaks sellest raamatust kirjutama.
Ei ole ilus halvasti öelda.
Ei ole ilus halvasti öelda, juhul kui ma ei usu, et sellest ütlemisest oleks kasu. Raamatute kohta ütlemise puhul, kasu tulevastele võimalikele lugejatele või siis hoopis autorile.

Aga ta ise küsis. Väga meeldejäävalt küsis.
Kolmanda märtsi Postimehes on autori, Kätlin Kaldmaa, arvamusartikkel teemal: ma väärin muud! See „muu“ on siin (selles artiklis) raha. Ehk „rohkem raha“!

Igal aastal võtavad kümned, kui mitte sajad (tuhanded?) inimesed samal teemal sõna. Ikka õiglusest lähtudes väljendavad nad oma igatsust rohkema raha järele. Tavaliselt jäävad selleteemalised seisukohad minupoolse tähelepanuta. Aga selle autori CV oli lugupidamist vääriv.

Jätsin nime meelde – endamisi otsustades temalt midagi lugeda – ning hiljem otsustada, kas ta siis ikka väärib ikka muud (rohkem raha).
Nüüd siis lugesin. „Islandil ei ole liblikaid“.

Raamat oli:

• marufeministlik,

• üleküllastatud vormieksperimentidest ja

• väga heas keeles kirjutatud.

See „väga heas keeles kirjutatud“ võiks olla kiituseks öeldud, aga siin ta seda ei ole. See on olnud omaette eesmärk. Erinevate keeletasandite ja repiikide põimimine oleks väga tore, juhul kui see toetaks lugu. Juhul kui see toetaks juttu. Juhul kui iga taolise saehamba puhul poleks vaja nentida tõika – näe, mida ta oskab – ja kujutlusse ei kerkiks oma oskuse üle uhke oleva autori enesekindel naeratus. Loo sujuvus on nende tihedate hammastega häiritud – nad töötavad iseendale vastu.

Ma võin ju siinpool raamatut mitte muiata hilisdebütandi korraga kõikeväljapanemise tahte üle, aga tõsise näo pähetegemine ei  muuda miskit. Mul on kujutlus, et raamatuid kirjutatakse lugejate jaoks. Ja see mõnda konkreetset raamatut hindavate lugejate hulk ei peaks koosnema kitsast vormihindamise spetsialistide ringist. Laiem lugejate ring siit raamatust midagi ei leia – minu arvates.

Kui lihtsalt teksti vaadata, siis tundub ses Islandi liblikate loos väga palju emotsiooni olevat. Lisaks vormiliialdustele on ka seda liiast. Eesti keeles on kaunis sõna „tundlemine“. Kirjandusega seoses toob see „tundlemine“ mällu Cartlandi ja ... norarobertsi nimed (ma ei kontrolli, kas said siin ka korrektselt nimetatud – kontekst lubab need asendada vajadusel mõne muuga). Aga nemad tundlevad teistmoodi – vormiga veiderdamata. Neil on ikka selgelt väljendatud lugu kah.

Niiet:

• „Maväärinmuud“ – on minu poolt tagasi lükatud.

• Ma ei usu raamatule lugejamenu osaks saavat.

• Kriitikamenu vist tuleb... aga eks neil ole ikka oma omaette maailm, kus üllatav vorm ja rikas keel on eesmärgid omaette (ja mitte millegi muu teenistuses). Kriitikud kohtuvad lugejaga vaid Kivirähki juures (kel pole vaja laulda vana laulu muu väärimisest).