Lugu mehest, kes elab üksinda metsas.
Miks, ei tea. Igatahes on tal seal maja ja et metsas ellu jääda,
selleks tuleb kohapeal kasvõi kütet teha. Nii võtab ta ükskord
maha vana kuivava pöögipuu, saeb pakkudeks ja lõhub küttepuudeks
ning veab sara alla kuivama. Talvel ta kohe pöögivarudeni ei jõua,
aga kui viimaks see võimalus avaneb, märkab mees, et keegi on
puuriidast justkui pöögihalge näpanud. Möödub paar päeva ja
pöögivarud vaikselt vähenevad. Ta otsustab ööseks valvesse
jääda, et see imelik varas tabada – miks peaks keegi igal öösel
sõitma kuhugi metsatee lõppu, et sületäis puid varastada?
Öö on külm jne, kuid ühel hetkel
ongi ootamatu külaline kohal – rohekaspruun põlvepikkune paharet
(„goblin“), kes võttis riidast ühe jämeda puuhalu ning hakkas
seda metsa tarima. Nojah, kuigi mees polnud varem sellist elukat
kohanud, oli selge, et näppajaks on just olend, mida nimetatakse
paharetiks. Mees hiilis talle järele ning viimaks jõuti kohta, kus
varem oli seisnud pöögipuu – ja seal olid nüüd teised eelmistel
öödel näpatud puuhalud. Järgmisel ööl luuras mees jälle
pahareti järele, ning viimaks kõnetas teda. Paharet... on õige
turris, et miks mees selle vana puu maha võttis... Aga mis põhjusel
paharet nii käitus, ei hakka paljastama.
Selline lühike mõne-minuti-lugemine
(kui soovi lugeda: siit). Metsas ei saa niisama asjatada ja kõike
enda omaks pidada, metsal on pikem ajalugu kui üks tühine inimelu.
Ja eks see ole tarvilikuks õpetussõnaks meile kõigile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar