Virgo Sirvi – Suudlus surnuaial: Liblikamängu-tüdruk (2015)

Ooperikriitik Andra seiklustel oli nüüd mõningane vahe (viimane raamat ilmus 2009), aga nagu näha – ta on tagasi. Kuigi politseinik Jaan tegi teisele naisele lapse ja seepärast nad lõpetasid oma kirgliku vahekorra... lahendavad nüüd koos järjekordset mõrvamüsteeriumi ning ei suuda end malbelt vaka all hoida. Seekordne juhtum on hoiatus sellest, et alkohol võtab mõistuselt ohjad ning veri on veest paksem. Muidugi ei puudu raamatust kultuursed hetked – lisaks tavapärasele Pärnule on ka Riia sutsakas.

Aga lisaks mõrvale on huvitav lahti harutada viidete abil Andra elu enne Jaaniga tutvumist. Nimelt algab lugu sellest, et Andra satub kogemata kombel oma koolipõlves armastatud Aivarile peetavale mälestusteenistusele – möödunud on täpselt viis aastat sellest päevast, kui Aivar lahkus (lk 10). See mälestamine toimub millalgi suvel, kuigi hiljem on juttu, et Aivari lahkumine oli kooliaasta algul, mil noored alustasid muusikaakadeemias teist õppeaastat (lk 16). Ehk nüüd tekib küsimus, et millal ja kui vanalt Andra õppis muusikaakadeemias klaverit – kui ta praegu on kolmekümnendates naine. Kui Aivariga juhtunust sai Andra üle alles Jaaniga suhtes olles (lk 21), siis enne politseinikut oli Andra (vähem kui viie aasta jooksul, sest ka Jaaniga sai mõnda aega kirge jagatud) mitme mehega edutult kooselu katsetanud (lk 69) – järjekordne küsimus või mõttekoht siis selles, et algselt jäi tekstist mulje, et Aivari ja Jaani vahel elanuks naine justkui üsna kirevaba elu, aga... küllap siis ikka mitte? Võibolla möödus Aivari surmast hoopis viisteist aastat ja muusikaakadeemia kooliaasta alguseks võib pidada mõnd suvekursust? Veidral moel on päris põnev mõrvaloo kõrval uurida Andra enese minevikku.

Kuigi Sirvi kriminullisari pole just kirjanduslikult ambitsioonikas, siis mingil nostalgilisel moel mulle päris meeldib lugeda selle naise juhtumistest. Ja eks nüüd jäi mitu otsa lahtiseks... et Jaan... ja kuhu kadus Andrus... Pluss seegi, et ega tänapäevane kriminaalromaan ei pea tingimata sisaldama noir- või ultravägivalda.