Lugu suremisest, mis polegi enam nii
“lihtne” millalgi tulevikus kuskil tähesüsteemis. Chong tunneb,
et on endaga läbi, õigemini pole tal enam oma elu palju järel –
mehe mälestused on segunenud isalt päranduseks saadud mälestustega.
Nimelt valis Chongi isa lahkudes sellise võimaluse, kus inimesest
“kaardistatakse” mälukoopia, mis siis võimalusel laaditakse
lähisugulastele, et need saaksid kogeda kõike seda, mida lahkunu
elu jooksul läbi elas (kogemustest õpitakse jne) – Chong siis
enam ei mõistagi, kus on tema või millised on ta isa mälestused.
Surmakliinikus pakutakse talle valida
mitmete võimaluste vahel – teha mälestustest koopia (nagu näha,
polnud ta enda kogemus kõige parem), lasta end külmutada mõneks
aastasajaks (praktika ütleb, et see ei aita ravimatute haiguste
puhul), lasta teha endast küborg (nagu Chongi õde tegi) või
siis... surra enda valitud viisil (näiteks šampust juues või mõrva
läbi jne jne). Chong valib...
Lugu on kantud kergest juudi
mentaliteedist ja muidu selline... mõneti sentimentaalne, kuid samas
see valikuvõimaluste läbimängimine oli üpris hea ja... inimlik.
Lahkumisäri, või noh, mis siis ikkagi teha... lahkumisega. Milline
märk maha jätta või kuidas elu ükskõik millisel viisil
pikendada. Ühesõnaga, inimlik värk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar