Kui esmatutvus Lõhmuse loomega oli
selline karm abjektiproosa, siis ta kaks aastat varem ilmunud lugu on
õige sulnis noorukiproosa, mis jutustab sellest, kuidas tütarlaps
murrab taaskord käeluu, ning nii nagu kahe eelmise murdmise korral,
nii ei usuta seegi kord, et tegelikult midagi hullu juhtus. Kui
esimene kord oli „reetjaks“ vend ja teisel korral perest
lahuselav isa, siis nüüd oli pettumuse valmistajaks värske armsam
Andres. Kui nüüd võiks arvata, et käeluu murdus ühel või mitmel
puhul kellegi vägivaldsel kaasabil, siis ei, tegemist oli tõepoolest
olmeõnnetusega.
Ega suurt midagi öelda polegi, tekst
jaguneb vaid mõnele leheküljele; ikka selline kõnekeelne
väljendumine ja võimalik iroonia kaanoni asjus. Kas nüüd võib
kahe loo puhul rääkida autori arengust, igatahes on tekstid oma
loomult õige erinevad.
„Käsi pandi kipsi (kolmas kips) ja pisarad olid kuivanud, mõni üksik veel jooksis mööda põske alla. Peas oli nagu vaikus, hingamine oli nii nagu ikka pärast nuttu. Vihmasadu ja nutmine on kuidagi seoses omavahel, peale vihma on sama tunne mis peale nutmist, selline nuuksuv selgus. Aga kui palju nutta, siis läheb pea paksuks. Ma ükskord tahaks nutta samal ajal, kui vihma sajab, ja lõpetada nutmise koos vihma lõppemisega, see võiks olla midagi suurt – ehk suur rahu vms.“ (lk 8)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar