Mõlemad lood on üsna sarnase ülesehitusega, mistõttu
esimesena loetud kassiga tekst mõjus paratamatult vaimukamana. Ehk siis tekst,
mida võiks netis jagada samamoodi nagu kassipilte – mis juhtub, kui võrdlemisi
tundetu mees peaks korraga kassiga kokku elama. Kelle puhul mees arvab, et ta
elukaaslane on selliseks blondiks kassivolaskiks muutunud – kass on üpris tüütu
ja selle võiks ära anda või magama panna, aga kuidagi imelik oleks
elukaaslasega nii käituda. Raud esitab teksti sobivalt lühilausetega, napilt ja
tundetult. Mistõttu koomiline. Justkui hingetu Murakami. Finaal läheb mõneti
ulmelisest meeleolust tagasi realistlikuks, et siis ikkagi lõppeda… teisiti.
Igati kiiduväärt, et vaid kolmele lehele on kokku surutud selline vaimukas
tekst (hea küll, puänt on natuke nii ja naa, aga eks see ole maitseasi).
„Raamatupood“ on eelmise looga võrreldes tavapärasem – no et
on salapärane raamat, mis ilmub üha raamatupoodidesse ja tekitab nii segadust,
sest poodnikud ei taha sellega mingit tegemist teha. Mõttelaiskusest ajendatuna
võiks mõlema loo puhul rääkida maagilise realismi sugemetega tekstidest.
„„Sa tead küll, et kui ta meiega elab, pean ka mina kord tema eest hoolitsema. Kass on veel üks kohustus. Kui sa tahad kedagi armsat, siis me võime ju lapse teha.“„Seda me oleme arutanud,“ lausus Gertrud.„Me lihtsalt ei võta kassi.“„Sa ei arvesta kunagi minuga!““ (lk 1247)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar