Justinas Marcinkevičius – Heroica ehk Prometheuse hukkamõistmine (2016)

Prometheus avastas, et tuld saab enese heaks rakendada ning õpetas selle kasutamist teistelegi inimestele – kuidas selle abil töötada või soojust saada. Aga noh, Zeus polnud just õnnelik tulemonopolist ilmajäämise tõttu, et inimesed... iseseisvust juurde said, tema kummardamise kõrval tegelesid ka alternatiivsete eneseotsingutega. Ühesõnaga, Zeus leidis, et Prometheust tuleb karistada ning näidisprotsessi abil uuesti inimesi enda võimu alla painutada. Demagoogiga kasutab ta ära inimeste käpardlikkuse, orjalikkuse ja kasuahnuse ning kohtuprotsessi järel laseb Prometheuse kalju külge aheldada – nii kauaks, kuni see on valmis tunnistama Zeusi ülemvõimu. Jama värk, Prometheus on õhku täis ja keeldub Zeusile allumast – pealegi on tal illusioon, et tema armsam Io põgeneb Egiptimaale, saab seal kellegagi portsu poegi ning kolmeteistkümnes poeg saab olema Herakles, kes Prometheuse vabastab. Muidugi, eks nii need asjad peavadki käima.

Prometheus on igati kõva vend, aga eks temagi on... inimene, mitte miski kristus. Kui kohtuprotsessil senised sõbrad ta reedavad, neab Prometheus viimaks reetjadki ära. Nojah, eks inimesed on oma loojatega ühte nägu, nagu teada (ja siin näidendis välja toodud), polnud Zeus ning ta jumalad ja jumalannad silmapaistvateks eetika verstapostideks.

Kuid eks näidend ole eelkõige sellest, et juhtida tähelepanu inimloomuse nõmedusele. Kuid... eks alati on võimalus nii head kui kurja teha, nö sümboolse tule abil on meil kõigil omad võimalused, kolde soojendamiseks või maja maha põletamiseks. Inimene, see kõlab mõnikord uhkelt.

Preestrid

Raevutseb me isand valitseja.

Kuis pillub välke! Talle laulgem nüüd

ta meelepäraseimat ditürambi -

„Zeusile“

(Laulavad)

Zeus – kõigekõrgem,

kõigevõimsam,

meie valitseja,

hädas avitaja!

Kõige õiglasem sa,

kõige targem!

Aga Promotheus

on oinapea.

(lk 28)