Jana Vagner – Vongozero (2016)

Kui muidu on eesti keeles loetav eesti või angloameerika autorite kaasaegseid nägemusi nüüdistsivilisatsiooni kokkuvarisemisest ja sellega seonduvast siis võrdluseks on üsna huvitav lugeda sellist nägemust vene autorilt. Ehk siis milliseks võiks kujuneda olukord Venemaal, kui putinlik võimukorraldus vannuks alla surmavale gripipandeemiale. Eks tulemuseks on ellujäämisvõitlus segatuna vene hinge ülevuse ja madalusega – muidugi, arvatavalt oleks see ülevus-madalus omane igale ühiskonnale, pole selles midagi „üdini venelikku“ vms.

Niisiis, üle maailma on levinud surmav gripipandeemia, millele ei suudeta piiri panna. Viimases hädas suletakse Moskva karantiini, mis mõjub õige ebamugavalt peategelasele ja ta abikaasale, kes on kolinud Moskva lähistele uuselamurajooni ning kelle mitmed lähedased jäid linna kinni. Nad üritavad lähedasi linnast ära tuua, kuid linna valvavad sõjaväelased keelduvad altkäemaksust (ollakse vähemalt ausad – kõiki kontrollpunkte ei jaksaks ära osta). Ja eks viirus teeb oma surmava töö, mistõttu ühel hetkel jõuab abielupaarini vägagi valus teadmine, et karantiin laguneb ja sõjaväelased jooksevad laiali ning valitsema asub tugevama õigus – ja nende uus kodu on enam kui haavatav. Sünnib plaan varjuda Karjalasse, kus ühel pärapõrgu järvesaarel asub abikaasa suvetare, eesmärgiks siis võimalikult kaugele saada inimestest. Peategelastega ühinevad mitmed rohkem või vähem lähedased inimesed ning nad asuvad autodega detsembrikuises tuisus retkele läbi kaootilise Venemaa. Enamus raamatust kirjeldabki teekonda, mis on paratamatult ohtlik ning reisiseltskonda tabavad mitmed rasked katsumused ja napid pääsemised. Nagu öeldud, lisaks on kõvad miinuskraadid, pimedus ja lumesadu.

Raamatul on plusse ja miinuseid. Kõigepealt miinustest – vähe palju on kõiksugu kokkusattumusi, mis viivad viimase hetke pääsemisteni: sõpradega kohtumised, kütuse leidmine, lumesahk ja solaarõli, arstiga kohtumine. Ühesõnaga, kui asjad ähvardavad eriti hapuks minna, sekkub omamoodi deus ex machina, mis põgenejad taas tagasi teele raputab. Plussideks on kirjeldatud külmus ja pimedus, ning eelkõige keerulised inimsuhted. Kärgperega seostuv probleemistik ja sõbrad (lõpuks on reisiseltskond koguni üheteistkümneliikmeline, sealhulgas mitu last), peategelane saab kõigi pereväliste täiskasvanutega õige vaevaliselt või trotslikult läbi (eks see ole tõlgenduse asi, kui palju ta ise panustas normaalsele suhtlusele). Kõik need tülid ja tülikesed võivad olla lugemisel mõneti tüütud ja panna kätega peast kinni haarama, aga tõepoolest, kui palju sa ikka reaalses elus superkangelasi kohtad (no siin raamatus on selleks küll peategelase abikaasa). Ühelt poolt on justkui moodsad, iseseisvad naised (tekst on naise vaatenurgast), teiselt poolt aga... mehed on (üldiselt) tugevad ja naised on (üldiselt) nõrgukesed, soorollid on üsna selgelt paigas. (Okei, see autoripoolne mõneti vastuoluline (või vanamoeline?) lähenemine on omal moel huvitav.)

Ühesõnaga, vahelduseks päris huvitav pandeemiaromaan, mille tegevustik paigutub kaasaegse Venemaa oludesse. Moodsa elu mugavuste ja nõuetega harjunud inimesed (tegemist pole niisuguste hulludega nagu Rawlesi kangelased), kes peavad hakkama saada hoopis... teistsuguse elukorralduse ja ruraalsete inimestega.

„Põgenedes ohu eest, mis meid linna poolt jälitas – linna, mis oli meie kodu ja mida enam ei olnud –, ei mõelnud me, et liigume vastu samasugusele kaosele, me arvasime, et piisab sellest, kui lihtsalt lipsame selle laine eest ära, mis meil kannul käib, ja nüüd äkki selgus, et ees on veel palju samasuguseid laineid, mis kiiresti lähemale tulevad ning tublisti meie võimalusi piiravad, ümbritsedes nagu ringid vees iga suuremat linna ja inimhulka, ning pääsemiseks peame nüüd välja mõtlema, kuidas nende ringide eest kõrvale põigeldes ja nende vahel laveerides jõuda kohta, mille endale pelgupaigaks valisime, teadmata ette, kus need ringid meil tee võivad sulgeda.“ (lk 104)