Minu kolmas Atwoodi romaan ja tuleb tunnistada, et autor on
tõepoolest hea (tõsi küll, olen lugenud vaid tema ulmelisemaid romaane, nö
tavaromaanide kallale pole jõudnud). Seekord siis utoopia Ameerikast, mis on
majandusraskustesse sattunult muutunud õige vastikuks elupaigaks – mitte küll
kõikjal pole täiega hull, probleemid on seal, kus möllab töötus. Nii elavad
Stan ja Charmaine autos – majast on nad lahkunud, kuna… ei suuda laenu maksta
ja on turvalisuse painav küsimus (autoga on vähemalt võimalik vägivallatsejate
eest põgeneda (olukord pole niisiis nii hull, et kütust pole saada)).
Ühel hetkel mõtlevad nad osaleda eksperimendis, et pääseda
sellest vägivaldsest tänavaelust – on kinnine linn, mis elab tsüklite kaupa,
pool elanikkonda elab ja töötab linnas, pool elab ja töötab vanglas. Kuu aja
pärast rollid vahetuvad, linnainimesed vanglasse, ja vanglavahetusest tagasi
oma tavatöö juurde. Stan ja Charmaine võetakse sinna eksperimenti osalema –
mõelda vaid, kord ja puhtus ja vägivallatus, enam ei pea autos magama! Kuu aega
elavad abielupaari sulnist elu oma majas, seejärel kuu aega rügavad eraldi
vanglas tööd teha, siis tagasi abielu manu. Linnake peaks meenutama 50ndate
Ameerika ideaali (mis olevat kui õnnelikeim aeg). Samas – välismaailmaga puudub
igasugune side. Teise vahetuse inimestega (majas elavad kordamööda kaks pere)
ei tohi suhelda. Eks piiranguid on mitmesuguseid, aga moel on see justkui
utoopiline (ja eelkõige turvaline) paradiis.
Kuid nagu selgub, pole paradiis siiski… reaalne. Nii
tegelevad eksperimendi korraldajad (kes on nüüd seda linnvangla mudelit mujalgi
edukalt käima lükanud) tulusa elundidoonorlusega (sest rikkurid tahavad kaua ja
tulemuslikult elada) – kõigepealt kasutati selleks ära varem reaalselt vangi
mõistetud kriminaalid (keda niisamuti püüti ümber kasvatada kodu-vangla
vahetusrežiimiga, aga igati ebaõnnestunult), seejärel hakati elundidoonoreid
mujalt ehk tänavalt hankima. Niisamuti hakati tegelema seksirobotite tootmisega
üha hoogustuva rahvusvahelise turu tarbeks – aga nagu tööandjale mõneti
valusalt selgub, on parim sekspartner ikkagi elav inimene. Ühesõnaga, leitakse
ka viis, kuidas inimaju nii töödelda, et luua täiuslikke inimseksimasinaid. Et
tegemist on niivõrd kinnise ja seetõttu salapärase eksperimendiga, on
ajakirjandusel hirmus himu teada saada, millega seal eksperimendilinnakeses
õieti tegeldakse. Ja peategelased on need tallekesed, kes peavad nii mõndagi
seepärast ohverdama.
Peategelastest paar Stan ja Charmaine (kes kumbki seda lugu
jutustavad) pole otseselt sellised tegelased, kellega tahaks nüüd samastuda
(sest Atwood on ikkagi osav autor). Kui Stan on nagu on, selline mühaklik mees,
siis Charmaine ja tema… valikud (mis õieti pole just valikud), on õige… noh,
keerulised. Noorpaari armastuski on selline… mitte just tüüpiline
armastusromaanidele, Atwood on ka seda õige musta huumoriga vürtsitanud (jajah,
finaal). Ühelt poolt elad neile kaasa, et nad ikka jamadest pääseksid, teiselt
poolt – aga mida hullu võiks veel nendega juhtuda. Natuke arusaamatuks jääb, et
kui raamatu algul on kujutatud eriti lohutut kirdeosa Ameerikat, siis lõpus pole
suurt midagi sellest kirdeosa õudusest.
„Soovin sulle imekaunist reisi,“ lausub ta. Patsutab mehe kätt ja keerab selja, et ei oleks näha, kuidas ta süstlanõela pudelikesse pistab ja süstla täis tõmbab.„Ärasõit,“ ütleb ta reipalt. Veeni leidnud, torkab ta nõela sisse.Ömmömmömm, mõmiseb mees. Keha kaardub. Silmis on õud, kuid mitte kauaks. Nägu lõtvub; põrnitses pöördub temalt lakke, tühja valgesse lakke, mis mehe jaoks ei ole praegu tühi ega valge. Mees naeratab. Charmaine mõõdab protseduuri pikkust: viieminutine ekstaas. Paljud ei saa elu jooksul sedagi.Siis teadvusekaotus. Siis lakkab hingamine. Süda vaikib viimasena.“ (lk 88)„Ta ei olnud ju läinud Stani tapma. Mitte Stani. Aga kuidas oleks ta saanud teisti talitada? Temalt taheti, et ta kasutaks pead ja eiraks südant; kuid kerge see polnud, sest süda vaikib viimasena ja tema süda tuksus sees terve süstla ettevalmistamise aja, mispärast ta oligi nutnud algusest lõpuni. Toibudes lebas ta juba valutava peaga kodusel diivanil.“ (lk 209)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar