“Nõukogude väejuhina käsutas Žukov erilist armeed, mis koosnes napi haridusega ja ainult kõige üldisema sõjalise väljaõppe saanud sundvärvatud talumeestest. Paljud neist mundris talupoegadest olid koos oma vanemate ja vanavanematega üle elanud sundkollektiviseerimise traumad. Mõni oli küll kommunismiürituse siiras ja pühendunud toetaja, kuid paljud oli vaenulikud, hoolimatud või ükskõiksed. On raske mõista, kuidas niisugune sõjavägi võinuks taluda hirmsa Nõukogude-Saksa sõja kohutavaid võitlusi ilma karmi distsipliini ja näidishukkamisteta. Karm ja halastamatu see igatahes oli. Nõukogulased hukkasid sõja ajal jahmatavalt palju oma sõdureid, 158 000 meest. Kümneid tuhandeid saadeti niinimetatud karistuspataljonidesse, kus neil oli võimalik heastada oma kuriteod ja üleastumised, kui neil õnnestus hinge jääda kahurilihaüksustes, mille koosseisust hukkus 50 protsenti. Pole ainsatki vihjet, et Žukov olekus kunagi kahetsenud karme karistusi, mida ta määras, või neid langetades kõhelnud.” (lk 332)
Autor muidugi ütleb, et sellistes
tingimustes oli halastamatu lähenemine paratamatu ja äärmiselt
vajalik, samas toob näiteks Rokossovski, kes oli masside käsutamisel
inimlikum (kuigi – mis erilist vahet sai olla nõukogude sõjamasina
toimimises, kas on toodud mingeid vahesid erinevate rinnete
mahalaskmiste hulgas või karistuspataljonide kasutamise vahel, oli
olemas “inimlikumaid kohti”? On see uuritav?). Žukov sundis ja
piitsutas alluvaid ning masinavärk töötas, niipalju kui võimalik.
Lisaks õnnestumistele oli väejuhil ka kohutavaid lüüasaamisi
(suvi 1941, operatsioon Mars), ent ikkagi jäi ta pinnale, Stalin
usaldas. Aga jah, Teine maailmasõda, mida uut siin ikka üldplaanis
avastada.
Ses suhtes on päris huvitav lugeda
Žukovi karjääri kulgemisest alates kodusõjast. Kõik need
teenimised ja koolitamised, kindel edasiliikumine nõukogude
süsteemis, usk kommunismi ja juhtidesse. Sellele vastandub
sõjajärgsed aastakümned oma pendeldamisega võimu tipus ja
pagenduses olemisega, probleemiks ikka see – nõukogude edukaim
väejuht, kes pealegi pidaski end parimaks ja ei hoidnud saavutusi
vaka all. Nojah, selge see, et “võrdsete ühiskonnas” mõjus see
huntidele lambanahas kui punane rätt härjale. Rääkimata siis
sellisest alfaisaste seltskonnast kui sõja võitnud marssalid (ja
parteilised tegelinskid). Ühesõnaga, Žukov jäi hammaste vahele
krigisema nii Stalinile, Hruštsovile kui Brežnevile – kes siis
vajadusel nii kasutasid tema sõjamehekuulsust kui ka seda sarjasid
või unustusse tõukasid. Huvitav on see, et lühikestel
võimuperioodidel viiekümnendatel oli Žukov pingete lõdvendamise
poolt ja pooldas Ameerikaga avatud taeva projekti rakendamisest. See
jäi küll teostamata.
Eks Žukovil oli eraelugi, kaks abielu
ja kolme naisega neli tütart (sõja ajal võis olla teisigi
“ustavaid ja hellu” (lk 327) kaaslasi). Vast ehk huvitav, et ta
omaaegsel parteilisel kritiseerimisel sellist naiste vahel
pendeldamist ette ei heidetud – aga noh, eks see kõik toimus
liigsete ekstsessideta, esimene abikaasa oli üpris mõistlik.
Raamatu lõpetamisel jäi selline
väheke ebalev tunne sisse. Et noh, huvitav elu, aga tegemist polnud
just erakordse inimesega, oli selline tavaline tippjuhist töll –
kuigi, ega tavaline inimene niisama tippu ei jõua, ja tööd tegi
Žukov kõvasti; tahtejõu ja oskuste triumf. Aga eks
parteibürokraatia jahvatab omasoodu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar