07 aprill, 2017

Berit Kaschan - Ma naeran magades (2016)

Mingil moel võiks seda nimetada üliõpilasluuleks - noore tegusa boheemlase mured; armuvalud või siis kõiksuse ja ühiskonna üle irvitamine või kaastunne. Kaschani luulekogu on kui vahepeatus Dubovi ja Pilve luule võimaluste vahel - esineb narratiiv ja seda teadatuntud vabavärsi raamistikus. Niisamuti võiks ettevaatlikult sedastada, et kogetav luuleilm on üsna iseteadliku noore naise oma, mis toetub aegajalt kenasti libahundi esteetikale.


Elu halvim soeng 

Olen alati mõelnud, 
et kui ma oleksin mees, 
murraksin naisi nagu metsloom. 
Nagu Frank Zappa või noor Antonio Banderas. 
Või nagu vana hea Robert Plant - 
jah, just tema, meil on ju ühesugused lokid. 
Jooksin häbitundeta absinti 
ja kolaksin hirmuta mahajäetud majades, 
mängiksin jalgpalli,ei pabistaks sellepärast, 
et kõik mõnuained kahjustavad mu munasarju 
ja kõik üheöösuhted mu mainet. 
Loeksin ärrituseta Bukowskit ja inimarengu aruannet, 
kakleksin kui vaja, 
ajaksin end sõjaväes tippvormi, 
saaksin mingil alal tippspetsialistiks 
ja keskeakriisis jätaksin maha endisest modellist elukaaslase 
rohesilmse kunstitudengi pärast, 
kes ei soovi mitte lapsi, 
vaid võimalust Puerto Vallarta rannal minust akt joonistada.(lk 6)




Üleüldiselt


Universum on jõudnud keskikka.
See tähendab,
et uusi tähti enam ei tehta
ja kõige huvitavamad ajad kuuldatavasti möödusid
juba pea kaheksa miljardit aastat tagasi.
Niisiis, ma ei tea, kallis inimene,
kas termos sai kaasa
ja käterätt ja su suitsupakk ja see mälupulk,
kuhu salvestad oma salasoove,
aga peame tõesti kiirustama,
sest muidu on jälle rannale jõudes
kõik tähed juba ära langenud.
Ja isegi Arno isaga on lahkunud.
Taas mõned võimalused
oma soove selgelt sõnastada,
oma ainsat üksildast elu
millegi suuremaga siduda -
alatiseks kaotatud.
Ja ega sa niimoodi naeraks
ning seoks aegluubis ketsipaelu,
kui tegelikult ka aru saaksid,
kui armutult aeg kõike salaja kahandab,
et järgnevad nelisada miljardit aastat
tõesti silmapilguga mööda sähvatavad.
Samas jah, oled alles ju nelikümmend viis.
Ilma ühegi miljardita.
Veel õpid elu tundma. Sedagi valdavalt Maal.
Mõistan, sul on suuremaid muresid
kui universumi keskeakriis.

(lk 13)

Kommentaare ei ole: