Vaieldamatult on see kõige erudeeritum ulmeromaan, mida viimasel ajal lugenud olen - või üleüldse. See pole ka eriline ime, sest tema autor on doktorikraadiga ajaloolane, kelle erialaks renessanss. Romaani mõjutused pärinevad siiski veidi hilisemast ajast. Nii selle vormi kui ka selles käsitletavaid ideid on mõjutanud 18. sajandi mõtlejad: selle epigraaf pärineb Denis Diderot'lt, korduvalt käib läbi Voltaire'i nimi, ning kõige lõpus tuleb mängu de Sade. Seejuures ei ole need mitte nimed, mida möödaminnes pillatakse, vaid kogu tekst on neist läbi imbunud:Dominici naer on keerukas. See algab vaikusega, mõneks hetkeks põrni jäämisega, enne kui kostub esimene heli, peaaegu luksatus, siis hetkelise vaikuse järel üha kiirenevas puginas veel üks, siis veel üks, kuni lõpuks ilmuvad korraga hääl ja kirbe naeruvirve ning Dominici pea vajub januselt õhku ahmides kuklasse. Carlyle judises seda kogemust kirjeldades õudusest; niimoodi võis tema meelest naerda mõne järjekordse hirmuteo tunnistajaks olev Johann Calvin, õndsas teadmises, et see patune maailm on täpselt nii jäle kui kuulutavad tema jutlused. [Minu kiiruga tehtud tõlge - s.t.]See on pesueht filosoofiline romaan, kus mängitakse läbi inimese vabaduse, jumaliku ettehoolde ja muid küsimusi. Kui see peaks kunagi eesti keeles ilmuma, siis oleks sobivaim koht tema avaldamiseks ilmselt AERi marmorkaantega sari.
Aga paljad ideed ei maksaks suurt midagi, vähemalt ilukirjanduses, kui teksti lugemine naudingut ei pakuks. Pigem ehk mõjuksid isegi eemaletõukavalt. Palmeri romaan on aga väga nauditav lugemine. Ei tea, kas seda põhjustab tema kasutatav 18. sajandi romaanide stiil, kuid "Too Like the Lightning" on lihtsalt võimatu käest panna, olgugi et seal õieti midagi ei toimu. Maailmakirjanduse tippudele see ehk aegluselt järele ei jõua, kuid samas palju alla ka ei jää: kui Joyce'i "Ulyssese" tegevus hõlmab 24 tundi, siis Palmeri romaan tervelt 48. Tegevust nagu suurt ei toimukski, vähemalt tavalise žanriulme mõõdupuu järgi: keegi ei saa selle kahe päeva jooksul surma (okei, üks juhuslik ohver on), keegi ei kuuluta kellelegi sõda. Kohtume vaid tegelastega, näeme, kuidas minajutustaja Mycroft Canner selle ilma vägevate tahtmisi täites peab mööda ilma edasi-tagasi tõttama ning samal ajal hoolitsema Bridgeri-nimelise poisi eest, kes suudab asju ellu äratada. Alles siis, kui romaan - neljaosalise sarja esimene osa - läbi saab, saabub mõistmine sellest, milline on nende kahe päeva jooksul aset leidnud mittesündmuste tõeline tähendus. Ei jõua ära oodata, mil saab järgmise osa ette võtta.
5 kommentaari:
Kas raamatu kaanekujundus on sisuga seotud?
Seni olen raamatupoes seda vaadanud ja mõelnud, et midagi kosmoseooperi kanti (ohjah, kindlasti olen lugenud tagakaaneteksti, aga hetkel ei mäleta, mis seal kirjas), nüüd kirjelduse järgi nii ei arvaks.
Nagu märgitud, on see lugu lendavate autodega; kaanekujundus - mis kujutab üht põhilist tegevuspaika - annab päris hästi edasi selle tulevikumaailma meeleolu. Ja kosmoseooperist on asi väga kaugel, sest dramaatika tuleneb hoopis teistsugustest asjadest. Kui järele mõelda, siis varasemast ulmest võiks teda võrrelda näiteks "Düüniga", kuigi otsesed mõjud on võib-olla vaid õhkõrnad, aga sündmustikku liikumapanev jõud on sama - aristokraatlike perekondade omavaheline dünaamika ja tegelikkuses globaalse tähendusega pisisündmused.
Hägus seos Leckie triloogia ja Merese "Lihtsad valikud" romaaniga (selle eellugu on õige aristokraadikeskne)?
Omal moel huvitav mõelda, mille järgi Eesti raamatupoed omale võõrkeelset ulmet tellivad; see romaan näib postituse järgi üldise YA pakutava keskel üsna erandlik.
Küsimus seostest Ann Leckiega on väga huvitav, sest sarnaselt Radchi-sarjale mängitakse ka siin sooliste asesõnadega ning jutustaja kasutab neid vastavalt oma äranägemisele sellest, mis on "mehelik" ja mis "naiselik" (ja romaani üks nõrku kohti on kriitikute meelest see, et see tehnika mõjub mõnevõrra häirivalt). Aga samas ei pruugi see olla Leckie mõju, kuna sama teemaga on tegelenud ka tekstist läbi vilksatavad 18. sajandi filosoofid. Nii et võta sa kinni.
Leckie'l läks kõvasti auru ühiskonna kirjeldamisele (nö kommete komöödia), sellest tekkis mul miski hägune paralleel su kommentaari lugedes.
Postita kommentaar