Tetraloogia teine osa ja tagasi nö tuttavamatel radadel - kui esimeses osas jännati metsikus põhjalas, siis nüüd Seven Cities intriigid ja hullused, täpsemalt G’danisbani linnas ja ümbritsevatel aladel.
Mallick Reli juhitav Malazi impeerium pole oma võimus just kõige kindlam: ka siin romaanis meenutatakse Mallick Reli osa Coltaine’i ja teda päästva armee reetmises, mis siis omakorda viis erinevate hulluste ja sõdadeni kuni nüüdse Va’Shaik jumaldamiseni, kelleks osutub varasemast tuttav Felisin Younger, vägagi traagilise noorusega tütarlapsest on sirgunud apokalüptilise sekti jumalanna (vabandust, aga mulle jäi hämaraks, kuidas ikkagi selline ülendumine toimub), kel sekti järgijate sõnul pole maailmale muud pakkuda kui hävingut (ka romaanis tõlgendatakse nö ajaloolist Whirlwindi ja Shaiki). Kui tore, kui vaid jumalanna poleks end tarbinud erinevatel moodustel oimetuks - mis muidugi sobib ta preestritele, sest see anna neile võimaluse jumal nimel erinevaid koledusi korda saata või siis varandusi koguda. Sest nad saavad.
Aga - jumalanna ärkab ja taastab oma inimliku välimuse (selle ja raamatukaanel kujutatu erinevusest natuke veel postituse lõpus) ning tema meestest järgijate jõhkrused paneb teda soovima oma järgijate ridu puhastama (ja on ka veel preestrinna Shamalle, kes on … omamoodi). Iseasi, kas selline elav (või õigemini oma soove avaldav) jumalanna enam sobiks ta järgijate plaanidesse - apokalüps tulgu, aga seda teistele sektidele ja muidugi impeeriumi võimudele.
G’danisbanis on impeeriumi kõrgeim esindaja High Fist Arenfall (kelle isa oli seotud Malazani vastu võitlemisega, aga nüüdseks siis poeg impeeriumi kõrge juht), kel pole käsutuses just suuremat sõjalist jõudu, et oodatavat ülestõusu maha suruda, küll aga kõiksugu kavalusi ja oskusi, et seda mingil moel ohjeldada. Kuid … populaarse Arenfalli ohjeldamiseks saadab Mallick Rel omakorda kõikvõimsa saadiku, koos impeeriumi salajaste supermõrtsukatega (see kurikuulus Claw) - sest nagu ikka, ehk on Arenfall liiga populaarne, liiga hea, ja nii võiks hakata ohustama Mallick Reli ennast (jajah, dekaloogiast tuttav teema). Ent kohal on ka Claw’ konkurendid: Talon.
Ja siis on muidugi leegionärid, omamoodi supersõdalased oma maagiliste võimetega - uus standard; juba eelmises romaanis tundus see kuidagi autoripoolse ülepakkumisena (muidugi, see ei tee neid siiski surematuks) ning kirjelduse järgi peaks tetraloogia kolmas osa üsna palju kirjeldama nende tegevusi (jajah, mis missioonile õieti Dunsparrow läks?). Ehk võiks mingil moel öelda, et nad esindavad romaanis justkui tervet mõistust (seda siis mitte uhhuudebiilikute mõistes), võideldes eelkõige kõige ebahumaanse vastu (mis võib tähendada pisut ootamatuid olukordi), ning kel tundub olevat mingi kaugem siht kui vaid esindada Mallick Reli impeeriumi sõjalist jõudu (sel juhul, kes võinuks seda sihti seada, Hasten Thenu?).
Kuid tegu pole vaid kolme (formalselt küll kahe, kuivõrd leegionärid on ometi osa impeeriumist) jõu tegemistega - millegipärast on jumal Mael (see vana Bugg) väga pahane ja räägib mitmel puhul petta saamisest, lisaks on veel iidseid jõude (mis teiste lugejate järgi on seotud Eriksoni poolelioleva Kharkanasi triloogia tegemistega). Ja surm, see ei tähenda tingimata lõppu. Ja korraks ilmub Icariumi taaskehastus (ja … Azathanai). Ja mis kõik veel. Ühesõnaga, teemakäsitluselt on see romaan kuidagi lähedasem varasema dekaloogia meeleoluga kui tetraloogia esimene teos (kergelt “Midnight Tides” kogemus?) - ainult et mahuliselt on see romaan oma poole väiksem ja seetõttu pole nii … hull kogemus. Aga jah, kõik need eetilised küsimused võimust ja humaansusest, need on väga nähtavad ning eks omal moel kommenteerivad ka meie praegust vaimset situatsiooni - ning midagi meeltülendavat siit välja ei loe.
Meeldejäävaid tegevusi on õige mitu - lemmikuks on vast Bornu Blatt, see Va’Shaiki mitte uskuv kirjutaja, kelle jumalanna teeb oma erisaadikuks ning saadab ta oma preestreid suurkoguks kokku kutsuma, et seal nö plats puhtaks lüüa ning naasta algsete ideaalide juurde. Kui vaid Va’Shaik (ehk Felisin Younger) poleks selline … nagu on. Bornu Blatt ja tema teekonnaga ühinevad erinevad kaaslased rändavad läbi tühermaade G’danisbani poole ning nende kohtumised eri inimeste ja olenditea on päris meeldesööbiv. Ja siis veel G’danisbani preestrinna Shamalle oma eripäradega (mis õieti juhtus raamatu viimastel lehekülgedel?). Ja Kanyn Thrall, veider iidne olend - kes ootab uusi seiklusi Satala seltsis. Ja Azathanai olendid (muuhulgas siis Mael). Ja muidugi Mute.
“‘I’ve often wondered,’ ventured Paucity, ‘if the Elder Gods guide the forces of nature, or just hide behind them, taking credit for things they never did.’
‘A bit of both, to be honest,’ Mael replied. ‘It’s all down to working with what you have. And what we have here, why, is ground-water. Lots and lots of ground-water. My involvement relates to denying the arrival of stasis for as long as possible. Let it rise.’
‘The Jaghut will resist you,’ Kanyn Thrall said in a growl. ‘They’ll freeze half the world to stop you.’
‘Maybe. They’re so irritating that way. But the truth is, Kanyn, the Jaghut have relinquished Omtose Phellack. Everywhere in the world, the ice melts, vanishes, flows down to join my realm, thus making me ever more powerful. Once they discover their error, it will be too late, for the most part. Besides, they are too few in number these days to be of my any real concern.’ (lk 319) - Paucity, Mael, Kanyn Thrall, Satala
Eriksoni enda lemmikud paistavad ikka olevat leegionärid, aga see pole minu peal uuesti tööle hakanud, nad on nüüd kuidagi üleloomulikult võimsad ja sellega oma reaalse inimlikkuse kaotanud (ohjaa, muidugi on neil vead ja viskavad lõputult kildu, aga ikkagi). Omaette ooper on Hasten Thenu, kes võiks olla dekaloogia üks põhitegijaid, aga kelle puhul on päritolu asjus ehk mitmeid küsitavusi.
Teised lugejad on mitmel puhul öelnud, et see romaan tundub olevat justkui pool tervikust - tõepoolest, kui esimene romaan ilmus 2021, siis see 2025 ja kolmas osa peaks juba tulema 2026. sügisel, seega nagu võiks (rääkimata sellest, et kontinent jääb samaks ja mida siis ikka Dunsparrow oma sõduritega tegema läks).
“Because then, mortal, you do not return, so I need not recall how to speak, and all the unpleasant confusion that is conversation need not happen. Your hesitation has disturbed my eternity of pointless contemplation.” (lk 151) - Bornu Blatt, T’lan Imassi kolp
Üks asi, mis selle raamatu väljanägemise puhul häirib, on silmapaistev erinevus sellega, kuidas kujutatakse kaanel Felisin Youngerit (peale Kulati tapmist) ja kuidas tekstis antakse mitmel puhul üsna selgesti mõista, et tegu on küll tugevalt kaalust alla võtnud naisega (kes varem ei suutnud end liigutadagi), aga siiski ülekaalulise mõõtu isend - erinevalt siis mõlema raamatukaane võrdlemisi kuuma naisolendi kujutamisega (või nojah, tegu ikkagi jumaliku olendiga, kes raamatu lõpulehtedel teeb õige dramaatilisi metamorfoose):
“Awaiting him, Felisin sat upright in her bed, flowing silks of green and orange about her upper form, her auburn hair - absurdly long, a detail she would clean soon - combed out and then oiled and braided and now more or less out of the way, revealing a face mostly smooth and suited to a woman of about thirty years of age, still plump and rounded as befitted her body which remained far from thin, her eyes lined in kohl and powdered malachite, her lips painted in gold-flecked vermilion.” (lk 109-110) - Felisin Younger, Korlat, Bornu Blatt;
ja ikka Felisini kehast: “The sense of that body, less than water yet palpable, was that of a large woman, woman such as Felisin Younger.” (lk 163) - Bornu Blatt
