Heneliis Notton - Tähed Agnesele (2025)

 

Kui Värske Rõhk võtab avaldada mõne debüütraamatu, siis eks see ole kvaliteetmärk. Nottoni proosa pole mingi jutukirjandus, vaid pigem tundmuste kaardistaja ning kaasamõtlemisele kutsuv (kuigi autor väidab (lk 20), et tema kontrollib seda, mida lugejal on võimalik saada raamatust?). Tekst on ühtaegu täis tsitaate narratiivide võimaluste ja kväärmõtte aladelt, aga samas ka nooruslikku tundlemist ja lapsepõlvemälestusi ja läheduse võimalusi (ma pole lugenud hiljuti debüüdipreemia võitnud Gregor Kulla teost, huvitav, on neil sarnasust?).

Ja muidugi kujundus ja illustratsioonid, selle mängulisus teeb sellest teosest vaat et kohvilauaraamatu, autorid hullavad siin mõnuga.

Eks siin mõni mõte võib panna kulme kergitama või muigama, aga kes oled sina (õigemini mina), et selle üle patroneerida. Aga ma ei saa tõesti aru, mis mõte on kollektiivsel kirjutamisel, pole nagu senini kohanud ühtki väljapaistvat tulemust kirjandusloost. Või see ühises ruumis lugemine - kuidas saab nii olla tekstiga interaktsioonis. Muidugi, autor on tegev etenduskunstides, see on vast suuremas osas kollektiivne loome (või noh, õnnestumine).

Igal juhul, maailm on valla, loomiseks saab taotleda kõiksugu projekte, nutiseadmesse saab talletada raamatukogu; ela ja sära.

müürileht

sirp

Ari Lanto - Kutse (Looming 8, 2026)

 

Muinasjutulik lugu naisest, keda ühel vastikul kevadpäeval kutsutakse Lossi õhtusöögile - teda ja teisi juhuslikult Lossi lähedal liikujaid. Kõigile kutsutuile on see huvitav üllatus, sest milline tore vastuvõtt neid seal ootab! Õhtusöök inimlikele inimestele, kes on igati loomulikud olendid - erinevalt siis tavapärastest vippidest.

Eks veidi (või noh, päris) hämaraks jääb, mida autor õieti öelda tahab - esitleda siiraste ja rikkumata inimeste võlu? Näe elus väikseid üllatusi? Ei oska pakkuda.

Veiko Belials - Sõdalane Sauras (Kogu maailma au, 2026)

 

Enda sõnul on autor kirjutanud YA-maigulise loo, aga iseenesest ikkagi päris mõnuga loetav tekst.

Väikse lapsena on Sauras saadetud kloostrisse: perekonnast ei mäleta ta seetõttu midagi, ta ärasaatmise põhjuseks paistab olevat pärilussuhete lahendamine. Pärapõrgus asuva kloostri elu pole poisile just mokkamööda, eks ta on leidnud õpetajate pahameeleks endale tegevust lähedal mägedes.

Ühel õhtul näeb ta aga mägedesse suunduvaid tõrvikuid, lähemale hiilides näeb ta väesalga asemel relvastatud talunikke, kes püüavad tappa üht meest - Saurasele selline ebaõiglus ei meeldi, kohtupidamine olgu ikka aus. Ta hoopis päästab pimeduse varjus mehe talunike piiramisrõngast, juhtides selle oma peidupaika; senikauaks kuni olukord rahuneb. 

Päästetuks osutub legendaarse sõdalaste sekti üks liige, kes nähes noormehe vaprust ja muid kiiduväärt omadusi teeb Saurasest sekti liikme, ning lahkub seejärel oma teedele. Sauras hakkabki kloostris end sõdalaseks treenima ja ühel päeval saabub sõnumitooja teatega, et Saurase perekond on hukkunud ning teda on vaja nüüd maad juhtima. Nagu kohapeal selgub, ihutakse ta suguvõsa maadele hammast.

Seiklusi kui palju ning lõpuks tuleb suurem verevalaminegi. Tekst pole just eetiliste ja metafüüsiliste küsimuste poolest keeruline sasipundar, küllap seda autor hindaski siis YA kirjandusena. Kuid nagu öeldud, kenasti loetav.

Joe Hill - Ushers (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2025)

 

Vähemalt pole see tekst puhas horror, ehk võib avansiks nimetada tumefantaasiaks. Lugu siis FBI agendist, kes koos paarilisega on kaasatud ühe ohvrirohke rongiõnnetuse võimalikke põhjuseid. Muuhulgas on neil ülesandeks rääkida noormehega, kes olevat vältinud just sellele rongile minekut ning sama soovitanud ka ühele emale ja tütrele. Nagu selgub, siis noormees pääses ka noorena ühest koolitulistamisest, puududes samal päeval kehva enesetunnet tundes koolist.

Agendile näib, et noormees on küll omal moel veider, aga kindlasti mitte rongiõnnetuse põhjustaja. Õhtul üksi baaris lõõgastudes ilmub sinna ka see noormees, ning nüüd räägib ta agendile vähe teistsugust juttu: nimelt näeb ta olendeid, kes tulevad surijatele järgi. Ja tal on nendega pikaajalised kogemused. Agent otsustab asja lähemalt uurida, sest selgub veel üks surmajuhtum. Kuid kõigepealt tuleb aga seltskonnaga liitunud ärritunud partner puhkama saada.

Et siis selline hästi kirjutatud ja vägagi filmilik tekst, omamoodi well-made-play. Eks see vähe kristlik värk tundub, kuid ega need taevatalutajad pole miskid papist poisid, kui vahelesegamise tõttu plaanitut ei saa, võtavad suht suvaliselt kellegi teise.