Esimene Larsoni lugu, mis
positiivset muljet avaldab. Tegu on siis omamoodi Robinson Cruseo
ümberjutustusega, aga vähe lähituleviku võtmes.
Peale laevahukku on troopisele
saarele sattunud mees. Peale igasugu troopilise fauna ja floora on seal saarel
ka robotite koloonia ja üks neist robotitest on mehega suhtlema asunud – sest
robot soovib, et mees „elustaks“ ta kivivaringus lömastunud robotkaaslase. Mees
soovib vastutasuks, et see töörobot aitaks tal ehitada saarelt põgenemiseks
paati. Robot asub mehe juhtimisel puid laasima, mees aga püüab ta kaaslase pead
töökorda putitada.
Kuid päikeseenergial töötav
robotkoloonia … asub ühel hetkel sõna otseses mõttes teibaid ihuma, et see
lihast ja verest olend tükeldada (miks … no on põhjust). Mistõttu mehega
kaastööd tegeval robotil tekib mõneti vastik dilemma.
Tegelt on lugu muidugi hoopis
lahedam kui see poolik ümberjutustus, erilised plusspunktid sellele, kuidas
(tehisintellektiga?) robotid omavahel ja inimesega suhtlevad. Hea lööv lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar