Gümnasistist noormees läheb
surnuaeda, et kaevata üles autoõnnetuses hukkunud tüdruksõbra haud. Sest
tulekul on luulevõistlus ja see poeediks sooviv noormees pani matustel oma
parimad luuletused sinna kirstu kaasa. Ja noh, kuna tal pole koopiaid neist,
siis peab ta loomulikult selle kirstu välja kaevama, et oma parimad luuletused
kätte saada.
Ühel ööl (matustest on möödas pea
aasta) ongi siis noormees surnuaias koos vajalike tööriistadega, et sooritada
kaevetöö. Paari väsitava tunni möödudes ongi ta kirstuni jõudnud ja sealt tuleb
välja … võrdlemisi naiselikuma kehaga neiu kui tema lahkunud Bethany. Kes on
õige suhtlemisaldis. Et sellest võõrast surnust vabaneda, lubab tulevane poeet
temast luuletuse kirjutada – mida iganes, peamine, et sellest laibast vabaneda.
Kuid suurte rindadega hauast ülestõusnust … ei saa nii kergelt vabaks, eriti
kuna tal tundub olevat võime mõtteid lugeda (mis sellele poeedihakatisele just
erilist au ei tee).
„This was the first of the many unexpected and unpleasant shocks that Mike was to endure for the sake of poetry. The second was the sickening – no, shocking – shock that he had dug up the wrong grave, the wrong dead girl.
The wrong dead girl was lying there, smiling up at him and her eyes were open. She was several years older than Bethany. She was taller and had a significantly more developed rack. She even had a tattoo.“ (lk 10)
Et siis, puhtalt hull värk ehk
autori lõburetk kergema meelelahutuse radadel. Linki iroonia oma kangelase
iseloomustamisel on päris lahe, sest see luuletajaks-soovija on üks paras
nooruslik põhupea ning hindab suhteid kadunud Bethanyga … kergelt valesti. Kuid
jutt pole vaid kerge meelelahutus, seal on ka sügavamaid hetki, mis käsitlevad
selle Bethany lahkumist ja tema suhteid mahajäänutega. Surmaga leppimist. Mitte
et loo kangelane selles just eriliselt osav oleks …
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar