Lugu lähitulevikust, kus inimkehaga
on võimalik mõndagi korda saata. Nii on loo peategelane Diana oma kolmandas
kehas – sünnikehast pidi ta loobuma täiskasvanueas, kui seal hakkas vähk
levima, järgmine keha … jäi harjumatuks, ja nüüd siis püüab kohaneda kolmanda
kehaga (ta abikaasa vahetas enda oma noore musklijuurika väljalaske vastu ja on
enam kui rahul). Selline kehade vahetamine pole naist kuidagi õnnelikumaks
teinud, pigem on see psüühikale enam kui häiriv.
Aga noored inimesed selliste
hingeliste probleemidega pead ei vaeva, nemad tuunivad kehasid juba … soovide,
mitte vajaduse pärast. Nii otsustas Diana poeg Stefan 21-aastaseks saades oma
sünnikeha vahetada – vees elava rai keha vastu – nagu ta sõbradki. Ja noh, oma
merise sõpruskonnaga elades juhtub pojal õnnetus, mis nõuab maapealset
meditsiinilist sekkumist (Stefanile tuleb küll võimaldada selleks tarbeks
akvaarium). Õnnetus on nii tõsine, et on võimalus, et ei poeg ei saagi enam
keha vahetada. Ema … pole inimsoo selliste arengute üle teps mitte õnnelik.
Lugu algab kui üks paras
uinamuina, aga siis hakkab avanema õige mõtlemapanev perekonnalugu. Ja noh, see
poja õnnetus oma sõprades inimraide seltskonnas vast polnudki niiväga õnnetus.
Et mis siis see inimeseks olemine on ja millised võimalused ja piirangud
sellega paratamatult kaasnevad?
„At the next table, a woman in scrubs laughs acidly and the man she is with responds with something in French. Diana finds her attention drifting to them: wondering at them, about them. The woman has a beautiful cascade of black hair flowing down her shoulders: had she been born with it? Or an old man’s? Or a child’s as young as Stefan? Even in carapace, a brain still wears out, still lives out its eight or nine decades. Or seven. Or two. But without the other signs of age and infirmity, what does it mean?
She remembers her own mother’s hair going from auburn to gray to white to a weird sickly yellow. The changes meant something, gave Diana a way to anticipate the changes in her own life, her own body. There are no old people now. No one crippled and infirm. Everything is a lie of health and permanence, of youth permanently extended. All around her, everyone is wrapped in a mask of flesh. Everything is a masquarade of itself, everyone in disguise. And even the few who aren’t, might be. There is no way to know.“ (lk 620)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar